Pilvisus tiheneb ning alates Loode-Eestist...


... hakkab vihma sadama. Puhub lõuna-ja edelatuul 10-15, puhanguti 18 kuni 25 m/s, saartel 15-20, puhanguti 25-30 m/s, õhtupoolikul tuul nõrgeneb veidi. Sooja on 7…10°C.

Sügisene


Võrdluseks kevadel samast kohast tehtud pilti aga näeb siit: "Kevadine"

Taipei panoraam


Vaade 89-ndalt korruselt 384m kõrguselt (võrdluseks eelmine pilt oli tehtud üle 2 korra madalamalt ehk siis 43-ndalt korruselt). Kokku pandud 10-st pildist. Ühtlasi avastasin, et kui panoraam ei ole laiusesse välja venitatud, siis ta ei tundu avar. Pilt on mustvalge, sest algmaterjal oli kehvavõitu - oma lolluse tõttu -1,7 sammu alasäritatud ja täiega roheline. Kuigi ma ekraanilt nägin, et pildid on tumedad, panin ma selle suure ähmiga halva ilma, aknaklaasi ja polarisaatori arvele. Ja ähmi täis olek omakorda tulenes sellest, et minu tasakaaluelund oli maja kõikumisest tingituna üsna segaduses.

Manila panoraam


Tahtsin juba oma tavalist kibestunud iba kirjutama hakata (stiilis: "üldiselt kehtivad panoraamidele samad reeglid kui kõigile teistele piltidele, st fakt, et tegemist on panoraamiga, ei tee pilti paremaks"), aga siis sain sõnal sabast kinni. Elu on ilus, eriti hea on kodus tagasi olla.

Aasia reisilt tagasi


Meeldejäävat (või siis meeldejäänut) oma Aasia tripilt:

* Proovisin esimest korda elus austreid, täitsa head olid, nii head, et peale esimese proovimist sõin teise veel. Krabi maitses ka hästi, kuid polnud päris uus asi. Ma olen nimelt suur mereandide fänn.

* Nägin esimest korda lennuki aknast äikesetormi. Kõlab lahedamalt kui see tegelikult on.

* Esimest korda elus sattusin katkise lennukiga lendama. Loomulikult peale seda kui seljataga oli 5h Taipei lennujaamas, 3h Taipei-Bangkok lendu, 2h Bangkoki lennujaamas, 11h Bangkok-Amsterdam lendu ja 5,5h Amsterdami lennujaamas. Ja sellele lisandus siis veel 2h katkestatud lendu ja 6h ootamist ja siis veel natuke üle 2h Amsterdam-Tallinn lendu. Blackout.

* Sain selgeks (õigemini tehti selgeks), mis on traditional chinese ja simplified chinese vahe. Et nagu kirja ja trükitähed:)

* Taifuuni ma juba mainisin ja maailma kõrgeimast majast sai ka pilt üles pandud. 508m. Sealt ülevalt tehtud pildid ootavad alles koduarvutisse ümber tõstmist ja mõningat töötlust, sest ainuke võimalus pildistamiseks oli läbi aknaklaasi ja tulemus tänu sellele sinakas ja peegeldusi täis.

Muud huvitavat (sh nii head kui halba) oli veel palju aga järgmisteks kordadeks peab ka midagi jätma. Hailaidid said igatahes kirja. It's been emotional.

Taipei, jätkuvalt tormine



Eile oli lend Manilast Taipeisse. Õhtul enne lendu oli Sinlaku veel 4 kategooria torm ja liikus just Taiwani poole, niiet hommikul lendama hakata oli päris scary. Lisaks sellele tuumapohmell, sest eelmine õhtu oli ärasaatmispidu. Lend läks lõpuks väga sujuvalt ja jõudsime kohale vahetult enne tormi. Nüüd on torm õnneks vaibumas, kuigi ilm on jätkuvalt masendav.

Taifuun Sinlaku riivas korraks



Manila, Filipiinid

Eesti suve trotsides


Vaheldus neile tavalistele vihmapiiskadele (akna)klaasil - neid pilte on vist küll igaüks teinud ja näinud. See pilt on tehtud läbi autoakna. Üldiselt on plaanis nendest imalatest pealkirjadest loobuda ja hakata võitma odavat populaarsust pealkirjadega stiilis "Eesti rekord uuendatud - 17-way gang-bang" ja "Jenna Jameson ei teadnud enne uudise ilmumist oma rasedusest".

Photosynth ja muu


Suvakad ja antud pildiga mitteseotud mõtted:

* Mõned päevad tagasi sai Microsoft hakkama fancy asjaga nimega Photosynth. Kuna ma hiljuti just panoraame pildistamas käisin, siis otsustasin proovida, kuidas asi töötab. Tulemust saab näha sellelt lingilt. Tegelikult on see asi veel intelligentsem, kui sellest näitest paistab, lihtsalt halb näide.

* Avastasin hiljuti, et mu koduarvuti ekraanil ei ole värvid üldse nii kirkad kui tööarvuti lisamonitoril. Kuna ma oma postprocessingut teen koduarvutil, siis tööarvutil paistavad värvid kirkamad kui nad olema peaks. Näiteks eelmine pilt.

Sa pead tegema head kurjast...


Sa pead tegema head kurjast, sest ei ole midagi muud, millest seda teha.

Miljard aastat enne maailmalõppu


Segane päev. Alustasin sellega, et lugesin läbi Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" - eestikeelses väljaandes on see pandud kokku vana lemmiku Väljasõiduga, aga ma vist ei ole kunagi seda esimest poolt viitsinud lõpuni lugeda. Selles mõttes, et ulmet ongi seal vähe - seega out. Või vähemalt nii ma mõtlesin ajal, kui esimene number minu vanuses oli 1.

Nüüd - täitsa huvitav lugemine, selline läbi ja lõhki nõukaaja kontekst ja samas ajatu teema. Tegelikult oli kindlasti teema ka nõukavõtmes lahti mõtestatav, aga nii vana ma ei ole, et ma selleni küündiks, isegi ei taha küündida. Huvitavad detailid hakkasid silma, mida Strugatskite loomingus varem pole kohanud (või ei mäleta) - miniseelik, roosa rinnahoidja, siledad jalad ja suudle-mind kael. Mul tekkis millegipärast mõte, et milline võiks olla Väljasõit, kui ta oleks Bukowski kirjutatud. Et kui kogu selle muu cräpi kõrvale panna veel mõned rämedad litsid. Või siis pulpilik kähkukas kunagi glamuurne olnud tibiga enne tsooni minekut. Või siiski mitte, sest muidu peaks ju konteksti sobitama ka LSD ja värvitelevisiooni. See tekitaks pulludele, sääsekiilakale ja soovide masinale juba hoopis teistsuguse taustsüsteemi ja võibolla ka tähenduse.

Tagasi selle "Miljard aastat.." juurde. Üks huvitav tsitaat, mis, võiks öelda, tulnukateema kokku võttis:
Me oleme jumalast lahti öelnud, kuid seista omaenese jalul ilma toeta, ilma mõne karguks kõlbuliku müüdita me veel ei oska. Aga tuleb seista. Tuleb seisma õppida! Sest see ei ole veel kõik, et teil teie olukorras sõpru ei ole. Te olete niivõrd üksinda, et teil ei ole ka vaenlast! See on asi, millest te mitte kuidagi aru saada ei taha.
***

Teine asi, mis mu päeva tegi - leidsin youtubest video ühest parimast arvutimängust, mida ma mänginud olen (ma ei ole suur gamer olnud) - Indiana Jones and the Fate of Atlantis. Ettevaatust - see on 3h 22m pikk ja noh, olgem ausad, peale nostalgiaväärtuse seal muud suurt järgi jäänud ei ole. Samas minu jaoks täiesti ajastut defineeriv asi. Umbes nagu Playboy Late Night & RTL2 Peepshowd ühte teist ajastut defineerivad. Et kui ma kooliarvutiklassi läksin, siis oli väljas selline esimene ere silmi kissitama ajav märtsipäike, mille käes jääpurikad ja lumehanged sulasid ja kõhus olid liblikad, sest sai jälle Indyt mängida. Ja kui välja tulid oli veidi kurb tunne, umbes samamoodi nagu hiljem keskkooli lõpetamine tundus, mäng oli läbi ja soe kevadine tuul oli juba asfaldi kooli ees ära kuivatanud.

***

Kokkuvõttes on kurb, et kogu selles edasipürglemishoos ja eesmärgistamistuhinas jääb nii vähe aega aeg maha võtta ja endasse süüvida. Nii juhtubki, et kõige kultuursemad perioodid elust on siis, kui haigena kodus istud.

A boy called Trampoline

U2 "War" on üks väheseid albumeid, mida ma olen suutnud algusest lõpuni kuulata ja nautida. Enamasti kipub ikka 1-2 hiti värk olema (üllatus üllatus). Teised albumid selles austusväärses nimistus on Prodigy "Music For The Jilted Generation" ja Depeche Mode "Ultra". Hiljem lisandus sellele veel Cunninlynguistsi "Will Rap For Food" instrumentaalvariant, aga see on rohkem siuke asi mille paned taustaks mängima ja siis ta ei sega, umbes nagu Future Sound of Londoni "Lifeforms", mis iseenesest on suur lemmik ja meistriteos omaette, kuigi ma pole suutnud neid loopikkusi rütmideta vahepalasid kunagi järjest kuulata. Rääkides muusikalistest mõjutustest, siis ei saa mainimata jätta Portisheadi ja Sneaker Pimpsi, aga neid ei julge ma enam ammu kuulata.

Aga hiljuti sattus mulle kunagi ammu venest ostetud "War'i" piraversioonil ette lugu nimega "Party Girl", mida albumi originaalversioonis loomulikult pole, aga piraversioonil on lisaks terve hunnik laive ja nende hulgas ka seesama lugu. Jätab sellise lõpetamata jämmimise mulje, aga millegipärast meeldib.

I know a girl
A girl called Party, Party Girl
I know she wants more than a party, Party Girl
I know a boy
A boy called Trampoline
You know what I mean

Photohunt: shoes

Tundub, et ma olen sellest Photohunti suunitlusest valesti aru saanud, sest vastasel korral oleks ma pidanud sinna postitamiseks:

a) olema kodusistuv natuke igavlev pereema
b) pildistama titesandaale või oma tosse
c) kommenteerima teiste postitusi siin stiilis "ur photo is oh so cute"
d) mängima bingolotot

Ma lihtsalt ei suutnud sealt leida ühtegi inspireerivat fotot, seega ei hakka ma ka oma pilti sinna postitama. Oleks veidi reast väljas või nii.

Viltune silmapiir


Kui kõik läheb nii nagu planeeritud (loe: broneeritud), siis järgmine nädal tuleb jälle üks Londoniskäik ette võtta. Kui õnneks läheb, siis täiendan oma tehnikaparki veidi (mitte, et see väga oluline oleks, lihtsalt kasutan soodsat võimalust enne puhkust kraam ära osta). Plaanis on osta:

1) Nikon 50mm f1,8
2) Mingi lainurk, ilmselt Sigma 10-20mm
3) Distantspäästik

-----

Nädalavahetuse sisustas laupäevahommikune kiire külastus Apollosse ja leitud materjaliga tegutsemine. Materjaliks oli:

* Peeter Linnapi "Fotoloogia"
* David Lynchi "Suure kala jahil"

Neist viimane õnnestus nädalavahetuse jooksul ka läbi lugeda - päris tore lugemine, oleks pidanud lennuki jaoks hoidma:). Fotoloogiast aga saab esimese 20 lehekülje põhjal otsustades ilmselt jälle üks öökapiraamat, mis teeb ruumi igavesti tolmunud N.N. Talebi "Black Swan'ile". Ei suuda mina seda lõpuni lugeda..

Pilt on isiklik asi

Juhtusin üle pika aja Fotokala vaatama. Minu tohutu respekt sõber Allarile, et ta seda siiamaani vedada viitsib ja ühtlasi ka palve - ole hea, pane must taust tagasi:)

Fotodest - keegi võiks teha ajakirjandusliku eksperimendi ja panna sinna üle mõne tunnustatud fotograafi tööd (nagu tõesti kuulsa) ja vaadata, mis kommentaarid tulevad. Miskipärast mul on tunne, et ei tule. Aga üldiselt oli tore häid pilte vaadata, kommentaare eriti lugeda ei viitsi. Oma pilte enam/rohkem üles panna ei julge, viitsi ega taha. Olen liiga emotsionaalne inimene vist, kuigi ise ma ennast selleks ei pea. Kriitikat ma igatahes ei talu, eriti mis puudutab nii isiklikke asju nagu seda on fotod. Ma ei tea kuidas teistega, aga minu pildid on isiklikud asjad. Nagu ka see blogi siin.

Erinevaid fotoblogisin lugedes pean ütlema, et eraldi väärtus on blogil kui tervikul - kui võtta sealt välja pildid ja hinnata kas üksikult või kuidagi grupeeritult, siis ei anna nad sama välja. Minu jaoks on oluline, et autor ajab sama rida. Kui piltide ühendavaks lüliks on ainult autor ja siis kui sa mingi hetk hakkad seda ühenduslüli tabama, siis noh, see oleks nagu mingi ühendus selle autoriga. Pattern recognition, raske seletada.

Siin on parim pilt, mis minu poolt kunagi Fotokalasse üles on läinud, hiljuti uuesti skännitud/korrigeeritud (link vanale versioonile):

Nostalgia


Nägin kunagi ammu-ammu sarnast (kasemets ja sama tehnika) pilti venekeelses Fotomagazinis. Kulutasin nii mõnedki rullid filmi, et seda järgi aimata, kuid ei õnnestunud. Nüüd siis juhtusin lugema - tehti üks pilt täpselt fookustatult ülesäriga ja üks pilt natuke fookusest väljas ülesäriga ning projetseeriti siis laboris ühele paberile. Analoogiline protsess Photoshopis võtab alla minuti, aga selles pole hinge.

Õpin ja harjutan, küll ükskord leian ka süžee, mis selle efekti välja kannab (umbes nagu mõned tüübid peavad enne arenema kui nad oma roosad särgid ja lipsud välja kannavad).

Korsten


Vot selline kompositsiooniime. Praktiliselt otse kaamerast. Mida keegi näeb - kaamera 45 kraadi allapoole suunates oleks võinud ka kassipoegi pildistada.

Eltoni järv




Lake Elton (Russian: Эльтон) is a salt lake in Volgograd Oblast, Russia, near the border with Kazakhstan. It has an area of 150 km² and is from 0.3 to 0.6 m deep.

Säästupirni eri


Ma ei ole endaga rahul, sest juhtub et mingeid detaile märkan ma alles pärast arvutist pilte vaadates. Nii läks ausaltöeldes ka nende säästupirnidega. Kui ma kirjutaks nii Fotokalas, siis võtaks see kohe hindeid alla. Tehtud viimasel Londoni tripil ja oli 51 pilt uue kaameraga.

Kevadine

...

Võrk


Emajõgi

Project "Wasteland" - panoraam


Täiendus: see tore soft otsustas mu pilti resizeda mingi omapandud laiusepiirangu järgi. Algselt oli pildi kõrguseks 600 pikslit ja peale seda resizet jäi vast 200 järgi. Kuna mingi bestof pildiga tegu ei ole, siis ei viitsi kuhugi mujale ka üles panema hakata. Too bad. Ja vaevalt et mingi nagi/album.ee ka sellist pilti hostima on nõus. Rääkimata sellest, et ma regada viitsiks. Masendav, flickri vaba konto omab 1024 pikselist laiusepiirangut, niiet sealt vaadates näeb pilt veel hädisem välja.

Mõtles ümber


Keskpärasus on mu piltide ühine nimetaja. Ja kohe kuidagi ei taha paremaks minna. Ja ei saagi minna, kui parasjagu pilti ei tee.

Eilsed uudised

Kavastu allee

Täna enam lumetorm muidugi päevakajaline ei ole, aga kahjuks jäi eile fotokas koos kaardiga maale. Tuleb tunnistada, et see lumi tuli küll ootamatult. Läksin hommikul alla autot harjama, et naine ja laps titevõimlemisse viia, aga 15 minutist harjamisest sai sujuvalt 2 tundi kaevamist, sest meie maja taha parklasse viiva ummiktänava lahtiajamine linna jaoks loomulikult prioriteet ei ole (see on suht arusaadav, aga samas maja eest läbi käiv Jaama tänav oli ikka ka väga raskesti läbitav - mingi reka töristas seal 20 minutit, millest 10 suutis ta ennast nii positsioneerida, et kogu muu liiklus seisis)

Siin siis veel üks pilt oma maakodu ukse eest - hommikused rookimistööd on juba tehtud, aga ennelõunased veel tegemata:


Täiendus: hakkasin otsima Wikimapia kaarti Kavastu alleele ja leidsin hoopis sellise koha "Бывший военный обьект - раньше было хранилише ядерных боеголовок, сейчас склад мин. обороны эстонии". Ehk siis tõlkes - endine tuumakate ladu. Ja seda ca 10 km kaugusel Tartust - miksi minus tõrgub seda uskumast (Wikimapia on umbes sama usaldusväärne kui Wikipedia). Oleks tegemist Sillamäega, siis võtaks seda infot nõks tõsisemalt, aga ega ei jää vist muud üle kui kohapeal ära käia. Püha pask, ma saan aru kui Raadi lennuvälja juures mingeid tuumakaid hoitaks, aga kuskil karu anuses. Või siis järsku ongi strateegiline hoida neid lennuväljast 10 km eemal, sest lennuväli on ju esimene sihtmärk, isegi minusugune on õppinud neid satelliidifotodel juba kaugelt haarama.

Kuradi elektripostid vol II

Horvaatia 2006

Selline tunne on, et jube palju on öelda aga kui proovid, siis ei tule midagi välja. Nii ma siis kokutan siin.

Herr Rockwell soovitas loova lähenemise õppimiseks lugeda sellist raamatut: Creative Nature and Outdoor Photography. Amazon tsiteerib esimest lauset:
"What are you trying to say with this photograph?"
Mõtlesin siis, et noh mida ma ka nende piltidega siin öelda tahan? Aus vastus on "ei tea". Ja krt ma ei kujuta seda ka ette, mida Da Vinci Mona Lisat maalides öelda tahtis. Ma arvan, et ta lihtsalt tegi seda, mis talle meeldis ja kõik sügavamõttelised tõlgendused on sinna hiljem juurde mõeldud. Küünik nagu ma olen.

Teel turule

Endale meeldib. Kahjuks oli siis sees mingi imepisike (16MB?) mälukaart ja olin sunnitud pildistama 1024x768 formaadis.

Lisalugemist: Bad rich amateurs think fuzzy B/W images of poor people are art.

Kui ma seda praeguseks praktiliselt antiikse varustusega tehtud pilti heaks loen, miks kurat ma siis 2 kuud hädaldan, mida ma ikka ostma peaks? Brr. Lähen homme fotopunkti ja vaatan, kuidas tundub Nikon D80 + Nikkor 18-135mm. Isegi "odava" Pentaxiga võrreldes tähendab see, et ma saan kas teha mingi mõnusa fotoreisi või siis soetada ligi 18K eest muud kraami. Igatahes peab midagi kähku ära ostma, muidu ma lähen review'de lugemisest hulluks ja kasu eimidagi. Kui ma paneks sama aja enda harimisele kompositsiooni osas, saaksin ma ilmselt oluliselt paremaid tulemusi.

Mõõn



Olen sellise asja peale ainult korra juhtunud, kuigi olen 18 aastat praktiliselt iga nädal merd näinud. Hilisemal sügisel oli pikalt maatuult ja siis lõi korra ilma ka selgeks.

Leidsin omale huvitavat lugemisvara - Ken Rockwell Photography - see tõotab olla midagi sarnast nagu Joel on Software on tarkvara arendajate jaoks. Ja juhtusin kohe lugema artiklit, mis otsad kokku tõi, siin üks quote:
You can't expect God to create miraculous color any particular day just because you took that day off for vacation in Yosemite. You need to be out every single day.

You don't need to be in Yosemite: most of my shots are from my own neighborhood. It's all about the light and color, not the subject. Ansel [Adams] just happened to live in Yosemite and waited for clearing storms. It's not Yosemite; it's that he was there every day.
Tõenäoliselt ei kordu ka see hetk minu jaoks, sest erinevatel asjaoludel, milles on suur osa ka laiskusel, satun ma tänapäeval mere äärde heal juhul paar korda aastas. Noh, selle eest näen Emajõge kohe kindlasti.

Sügis

Parim ämblikupilt


Tegemist ühtlasi ka minu ainukese ämblikupildiga.

Üldiselt hakkab avaldamiskõlbulike piltide valik kokku kuivama, peab vist tempot maha võtma. Või siis rohkem uusi pilte tegema.

Pikee


Ma ainult halbu pilte oskangi teha. Aga noh, nii need ideed tulevad.

Äikesetorm stepis

Kusagil Venemaa avarustes

Võtan hoogu maha jälle, muidu varsti ei julgegi enam postitada. Ja siis veel luban, et ei kirjuta reisiplaanidest siin enam kunagi enne, kui piletid olemas on.

Pildist - seekord jätsin elektripostid alles, nagu perspektiivitundeks või nii. Mulle meeldib avarus.

Venemaast mõeldes tekivad alati vastakad tunded - seal näeb asju, mida mujal kuskil ei näe ja teisest küljest on seal jälle ekstreemne - kui sa massi ei sulandu ja keelt korralikult ei oska, siis läheb raskeks. Ja siis astub ligi polkovnik Sidorov, küsib dokumente ja kindlasti on tal sinusugusele fašistile midagi ette heita. Või siis ei meeldi su nägu kellelegi kontrollpunktis, mis on suurematel maanteedel linna sisse ja väljasõitudel. Või siis otsustab lennujaama turvakontroll su koti ribadeks tõmmata, sest ta olevat kuskil midagi granaadisarnast näinud. Ja siis kui sa juba mõtled, et nüüd on ok, siis leitakse, et sa ei olnud ennast kohalikus miilitsajaoskonnas arvele võtnud. Igatahes Vantaas lennukilt maha astudes oli kergendus päris suur.

Ja näed, tulebki välja see kahepalgelisus, et iga kehtiva korra ajal selle vastu töötav kunstnik tegelikult armastab seda korda. Aga ma ei ole mingi kunstnik niiet mina võin.

There is no wu


Ma pole suurem lillepildistaja, aga juhtus üks selline ette ja meeldis. Nädala sees ei viitsi mingit pikka juttu kirjutada kah.

Loen hetkel sellist raamatut nagu "The Digital Photography Book: The Step-By-Step Secrets for How to Make Your Photos Look Like the Pros!" by Scott Kelby. Tore raamat, kuigi suurema osa nippide/trikkide peale olen ma ka ise tulnud. Ei pea ju geenius olema, et välja mõelda, et väheses valguses pildistades tuleks aparaat millegi peale toetada (eelistatult statiiv) ja selleks, et käsi veel vähem võbeleks viivitusega pildistamine sisse lülitada (no see featuur, mida tavaliselt kasutatakse ise pildi peale jõudmiseks). Aga noh, see kes varem point&shooti harrastanud on, õpib sealt nii mõndagi. Ainult mitte seda, kuidas wu oma pildile saada.

Kohe näha, et vanad sõbrad


Tahaks, et kassi ees oleks rohkem ruumi. Tahaks, et seda valget pläud ei oleks seal. Tahaks, et kogud oleksid selgemad. Tahaks, et kassi ees jookseks veel hiir.

Kaks portreed


Võtsin kunagi osa fotokonkursist nimega "Kaks portreed". Tehtud Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi territooriumil.

maps.google.com vs regio.delfi.ee

Kirjutasin mingi hetk, et Regio kaardid olla palju paremad kui Google omad. Ma eksisin. Siin on võrdlus - alustuseks Regio pilt ja järgi Google Mapsi pilt samast kohast:


Regio kaartide eeliseks on see, et kogu Eesti on kaetud ühtlase resolutsiooniga, Google kaartide eeliseks on see, et kogu maailm on kaetud, kuid Eesti piires vaheldub resolutsioon väga tuntavalt. Siin on teine võrdlus, seekord Google enne ja siis Regio:



Kallis lugeja peab mind siinkohal usaldama, et tegemist on üldse sama kohaga. On küll. Infoks, et esimene võrdluse puhul on pildil Balti SEJ, teisel Eesti SEJ.

Boonuseks üks tore link, eelmise postituse ainetel: Wikimapia. Pakutavat infot tuleks võtta ilmselt samasuguse skepsisega nagu seda blogi siin või Wikipediat või midaiganes mida netist leida on võimalik. Siiski huvitav, kas Sillamäe tehas oma töötajatega ikka konfidentsiaalsuslepinguid ka sõlmib, sest ei kujuta ette, kes veel peale "omade" võiks teada, millises tsehhis toodetakse tantaali ja millises nioobiumi.

Web Statistics