Miljard aastat enne maailmalõppu


Segane päev. Alustasin sellega, et lugesin läbi Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" - eestikeelses väljaandes on see pandud kokku vana lemmiku Väljasõiduga, aga ma vist ei ole kunagi seda esimest poolt viitsinud lõpuni lugeda. Selles mõttes, et ulmet ongi seal vähe - seega out. Või vähemalt nii ma mõtlesin ajal, kui esimene number minu vanuses oli 1.

Nüüd - täitsa huvitav lugemine, selline läbi ja lõhki nõukaaja kontekst ja samas ajatu teema. Tegelikult oli kindlasti teema ka nõukavõtmes lahti mõtestatav, aga nii vana ma ei ole, et ma selleni küündiks, isegi ei taha küündida. Huvitavad detailid hakkasid silma, mida Strugatskite loomingus varem pole kohanud (või ei mäleta) - miniseelik, roosa rinnahoidja, siledad jalad ja suudle-mind kael. Mul tekkis millegipärast mõte, et milline võiks olla Väljasõit, kui ta oleks Bukowski kirjutatud. Et kui kogu selle muu cräpi kõrvale panna veel mõned rämedad litsid. Või siis pulpilik kähkukas kunagi glamuurne olnud tibiga enne tsooni minekut. Või siiski mitte, sest muidu peaks ju konteksti sobitama ka LSD ja värvitelevisiooni. See tekitaks pulludele, sääsekiilakale ja soovide masinale juba hoopis teistsuguse taustsüsteemi ja võibolla ka tähenduse.

Tagasi selle "Miljard aastat.." juurde. Üks huvitav tsitaat, mis, võiks öelda, tulnukateema kokku võttis:
Me oleme jumalast lahti öelnud, kuid seista omaenese jalul ilma toeta, ilma mõne karguks kõlbuliku müüdita me veel ei oska. Aga tuleb seista. Tuleb seisma õppida! Sest see ei ole veel kõik, et teil teie olukorras sõpru ei ole. Te olete niivõrd üksinda, et teil ei ole ka vaenlast! See on asi, millest te mitte kuidagi aru saada ei taha.
***

Teine asi, mis mu päeva tegi - leidsin youtubest video ühest parimast arvutimängust, mida ma mänginud olen (ma ei ole suur gamer olnud) - Indiana Jones and the Fate of Atlantis. Ettevaatust - see on 3h 22m pikk ja noh, olgem ausad, peale nostalgiaväärtuse seal muud suurt järgi jäänud ei ole. Samas minu jaoks täiesti ajastut defineeriv asi. Umbes nagu Playboy Late Night & RTL2 Peepshowd ühte teist ajastut defineerivad. Et kui ma kooliarvutiklassi läksin, siis oli väljas selline esimene ere silmi kissitama ajav märtsipäike, mille käes jääpurikad ja lumehanged sulasid ja kõhus olid liblikad, sest sai jälle Indyt mängida. Ja kui välja tulid oli veidi kurb tunne, umbes samamoodi nagu hiljem keskkooli lõpetamine tundus, mäng oli läbi ja soe kevadine tuul oli juba asfaldi kooli ees ära kuivatanud.

***

Kokkuvõttes on kurb, et kogu selles edasipürglemishoos ja eesmärgistamistuhinas jääb nii vähe aega aeg maha võtta ja endasse süüvida. Nii juhtubki, et kõige kultuursemad perioodid elust on siis, kui haigena kodus istud.

A boy called Trampoline

U2 "War" on üks väheseid albumeid, mida ma olen suutnud algusest lõpuni kuulata ja nautida. Enamasti kipub ikka 1-2 hiti värk olema (üllatus üllatus). Teised albumid selles austusväärses nimistus on Prodigy "Music For The Jilted Generation" ja Depeche Mode "Ultra". Hiljem lisandus sellele veel Cunninlynguistsi "Will Rap For Food" instrumentaalvariant, aga see on rohkem siuke asi mille paned taustaks mängima ja siis ta ei sega, umbes nagu Future Sound of Londoni "Lifeforms", mis iseenesest on suur lemmik ja meistriteos omaette, kuigi ma pole suutnud neid loopikkusi rütmideta vahepalasid kunagi järjest kuulata. Rääkides muusikalistest mõjutustest, siis ei saa mainimata jätta Portisheadi ja Sneaker Pimpsi, aga neid ei julge ma enam ammu kuulata.

Aga hiljuti sattus mulle kunagi ammu venest ostetud "War'i" piraversioonil ette lugu nimega "Party Girl", mida albumi originaalversioonis loomulikult pole, aga piraversioonil on lisaks terve hunnik laive ja nende hulgas ka seesama lugu. Jätab sellise lõpetamata jämmimise mulje, aga millegipärast meeldib.

I know a girl
A girl called Party, Party Girl
I know she wants more than a party, Party Girl
I know a boy
A boy called Trampoline
You know what I mean

Web Statistics