Häid pühi! (Jäämaailm I)

Häid pühi ja sujuvat aastavahetust!

Tänan kõiki lugejaid, kes on viitsinud mu pilte vaadata ja vahel mõne kommentaari jätta! Omalt poolt püüan ka järgmisel aastal teid jätkuvalt mugavustsoonist välja viia :)

Pildil - lumi ja jää, jää sees ilmselt rohutuust. Seda, kuidas rohutuustist Maailma Karikas sai, võid ise pakkuda. Luban õige vastuse hiljemalt paari järgmise postitusega ära öelda.

Detsember 2009, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Kavastu maastikukaitseala

Kui minu ülejäänud tööde järgi võiks arvata, et mulle loodusfotograafia ei meeldi, siis tegelikult ei ole nii. Ühest küljest on loodusfotot teha raskem, sest seal on isegi Eesti mõistes sellised margid maas, et enda looming eriti võrdlust ei kannata. Teisest küljest on loodusfotot jälle lihtsam teha, sest need tulevad pingevabalt. Mitte, et ma loodust lõdva randmega klõpsiks, lihtsalt "sisulise töö" jaoks on mul tihtipeale vaja mõni sõber kaasa sebida, kohale sõita, kohapealne transport korraldada, ühtlasi ka raha välja käia, jne. Siis on tahestahtmata ka pinge suurem, et midagi ikka koju tooks. See pilt aga on tehtud lapsega jalutades.

Rahulik meri

Tartus elades tunnen ma regulaarselt puudust merest ja selle avarusest. Liiga harva juhtun ma praegu mere äärde, need üksikud korrad toovad aga alati meelde lapsepõlve Sillamäel. Selline nostalgiline noot täna.

August 2009, Ida-Virumaa, Päite.

Udune

Vahel ei usu ise ka, mida kõike oled hakanud tähele panema, kui pildistamist tõsiselt võtta. Näiteks mitut erinevat sorti udu olemas on. Mõnikord on udu soe ja niiske ning tundub, et neid piisku võiks kahvaga püüda. Järgmisel päeval on sellest järel külma tuule poolt laiali kistud uduräbalad, mis tõrksalt hallile teed annavad. Just nii juhtus üleeelmisel nädalavahetusel, kui järjestikustel päevadel on tehtud ülalolev pilt ja Aidu koskede pilt. Kahju, et mul nii vähe udupilte on. Kahju, et hommikune 20km tööle nii igavad on:)

Detsember 2009, Jõgevamaa.

Tee omale ise kaevandus!

Selle postituse juurde asjalikku juttu ei tule. Ainult üks link: http://taibula.ee/est/reviews/antworks. Veel pilte leiab kirjutades Google või Flickri pildiotsingusse "antworks".



Nagu püsivamad lugejad tähele on pannud, on selle blogi formaat hiljuti (koos uuele aadressile kolimisega) muutunud. Teen palju rohkem sisulist eeltööd, näen rohkem vaeva piltidega - enamik neist ei ole tehtud juhtumisi kolades, vaid teadliku valiku alusel ning mõnikord spetsiaalselt selleks kohale sõites, tekstid on muutunud suvalistest õhtul-õllekõrvale reivimistest asjalikeks infokildudeks (vähemalt nii ma loodan). Püüdlen selle poole, et mu blogi oleks huvitav nii fotograafilises kui ka sisulises mõttes.

Teisest küljest - varasema 13+3 RSS'i subscriberi asemel on nüüd 8+0 (Google Reader + Bloglines). Külastuste arv jääb samasse suurusjärku kevadega, kui ma vanas blogis midagi publitseerisin. Mõned päevad tagasi sain privas järgneva kommentaari osaliseks: "Kesse viitsib seda lugeda, sa ajad ju siukest paska". Vähemalt aus.

Kolmas aspekt - varsti on mul taas mingis mõttes otsustuskoht, sest aega jääb seoses teise lapse sünniga veel vähemaks kui praegu. Fotohobi jääb alles, kuid palju ma jõuan uurimistööd teha ja praegusel tasemel postitusteks vormistada on teine asi.

Seoses sellega rööviks mõned minutid oma lugejate aega ja paluks viitsijatel vastata paarile küsimusele:

1) Üldmulje - kas selle blogi temaatika ja pildid on huvipakkuvad?
2) Tekstidest - kas meeldib pigem asjalik jutt või lihtne lugemine?
3) Mis võiks siin blogis teisiti olla (millised teemad/pildid rohkem huvitavad, mida võiks vähem olla)?

Kui eelistad vastata privaatselt, siis email on karel ät karelkravik punkt com. Olen tänulik tagasiside eest. See ei ole niivõrd "ego boost", pigem püüd vastata lugejate ootustele.

Pildil Kohtla Kaevanduspark-muuseum, tuulutus- ja veekõrvaldusstrekk.

Kohtla Kaevandusmuuseum III - veostrekk

Kaevandamise juures on üks aspekt, millest kaevandusmuuseumi külastades väga hästi aru ei saa. Need on kaevandamise tegelikud mastaabid. Muuseumi külastades jääb mulje, nagu oleks tegemist üksikute käikudega siin-seal, sest seda osa kus tegelikult kaevandati, väga ei näidata. Tänapäeval kasutatav kaevandamismeetod kamberkaevandamine (skeem) jätab terveks (nn kandetervikutesse) ainult ~30% maapõue, ülejäänud 70% võetakse välja. See "ainult 30%" on tegelikult päris palju, nõuka ajal, kui keegi tagajärgedest ei hoolinud, võeti kohati kõik või peaaegu kõik välja, laed varistati. Järele jäänud "vahvelmaastikku" on näha isegi aerofotodelt kui ainult piisavalt hästi otsida (kui aus olla, siis ma ei tea, mis meetodit siin kasutatud on):

Selles artiklis põlevkivi kaevandamise kohta on kaks huvitavat pilti - kaart, mis annab aimu, kui palju seda "alt tühja" ala on ja pilt Estonia kaevandusest, kus on hästi näha kambrid ja tervikud. Siin veel üks fotograafilises mõttes huvitavam pilt Estonia kaevandusest Jarek Jõepera esituses.

In English: Underground passage used to transport extracted oil shale, Kohtla Mine-museum, East-Virumaa, Estonia.

Aidu kosed

Vahepalaks Kaevandusmuuseumi seeria postitustele. Kaevandusmuuseumiga on see seotud niipalju, et nähtav vesi voolab välja sellesama Kohtla kaevanduse suletud osast. Muuseumiks on tehtud ainult ca 1,6km käike. Selgitavat teksti Mailda valla lehelt:
Tänu inimtegevuse ja looduse koosmõjudele on Kohtla metsa ja Aidu karjääri piirile tekkinud juurde veel üks uudne vaatamisväärsus. Nimelt lähevad meie maapõues lasuvad põlevkivikihid lõuna suunas iga kilomeetriga ca. 3 m sügavamale. Seetõttu kaevandatakse Aidu karjääri lõunaosas praegu põlevkivi juba maapinnast paari-kolmekümne meetri sügavuselt. Sama sügavale kõrvaloleva metsa alla jõudsid kaevanduskäigud ka nüüdseks suletud Kohtla kaevanduses. Kuna peale kaevetööde lõpetamist ja pumpade seiskamist on enamus endiseid kaevanduse lõunapoolseid madalamal asuvaid kaevanduskäike täitunud veega siis on sinna tühikutesse sisuliselt tekkinud ca. 18 km² suurune allmaajärv. Kuigi kaevanduskäikude ja karjääri vahele jäeti põlevkivikihtidesse väike puutumata tervik on meie maapõu karsti- ja lõhederikas ning seetõttu on karjääri idakülje tranšee paljandile tekkinud terve allikate ja pisijugade kaskaad ning rida mingeid mägijärve või Norra (mini)fjordi sarnaseid tehisveekogusid. Nähtuse veerohkuse iseloomustamiseks saab tuua fakti, et Aidu karjäärist väljapumbatava vee maht on peale Kohtla kaevanduse sulgemist kasvanud rohkem kui paari tuhande kuupmeetri võrra tunnis.
Allikas: www.maidlavv.ee

PS: Mastaapidest annavad natuke aimu puud vasakul üleval.

Kohtla Kaevandusmuuseum II

Enda kogemustest kaevandusmuuseumis. Olen seal muuseumis käinud kokku kolm korda. Esimene kord aastal 2004 (pildid), teised kaks korda sellel suvel. Ühel korral ununes fotokas maha. Eestikeelsele ekskursioonile sattusin ainult 2004ndal, tänavused olid vene ja soome keeles. Alustan heast - eesti- ja soomekeelset ekskursiooni saan ainult kiita, samas kui venekeelne oli ikka allapoole igasugust arvestust. Giid, endine kaevur, rääkis terve ekskursiooni sellest, kui lahe elu oli Nõukogude ajal kaevuril, kuidas nad lõid restorani ukse jalaga lahti, sõitsid Volgadega ja kuidas kõik naised neid tahtsid ("Вопс, и в карман"). Lisaks pandi paika Ansip, geid ja lesbid, lahendati vananeva ühiskonna probleem (tuleb anda vanuritele luba punase tulega üle tee minna) ja nii edasi.

Midagi uut või vaimukat öelda ei oskagi. Ükskõik mida seal parasjagu räägitakse, olustikku see ei muuda ning viimane on igaljuhul väärt omal nahal kogemist.

In English: Miner train (still functioning) in Kohtla mine-museum, Ida-Virumaa, Estonia.

Kohtla Kaevandusmuuseum I

Alustan uue, kuid lühikese seeriaga Kohtla Kaevanduspark-muuseumist. Taaskord leidsin kaks üsna erinevat lugu kaevandusmuusemi külastajatelt.
Töö kaevanduses on ikka tõeline põrgu või enamgi. Meile demonstreeriti, missugune mürin, kolin, metallikrigin saatis kõikide masinate tööd, lisaks ventilaatori möirgamine. Giid jutustas, kuidas pärast lõhkamist jooksid seniks varjunud kaevurid läbi tolmupilve, käega õhutustorust tuge otsides, hinge ja silmi kinni hoides lõhkamiskohale, kust suruõhk hakkas tolmu ja suitsu kõigepealt ära suruma. Töö tahtis tegemist – muidu oleks kulunud pool päeva, kuni kõik see oleks hajunud.
Pikemalt loe siit (väärt lugu): polevkivi.blogspot.com
Kõige huvitavam oli sõita maa aluse kaevuri rongiga. Olime Katiga ühes vagunis Aarmaa ja Urmoga. Ühte vagunisse mahub 12 inimest. Nägime kuidas kunagi põlevkivi kavendati ja millised olid tööriistad. Asi järgnes nii kuidas töötehnika arenes. Masinad töötasid veel siiani ja saime ka puuriga puurida. /.../ Kõige nõmedam oli see, et all oli niiske ning vett tilkus ülevalt. Juuksed läksid lokki :D

Pärast teepeal läksime Lõunakeskusse ja seal oli laiendus. Lahe. Ostsin rinnahoidjad(mega hea soodustus 269 kroonilt 119´nele), kaks küünelakki(must, punane) ja mingi sprei,et kaitseks juukseid niiskuse eest.
Allikas: kaisa-k.blogspot.com



Enda kogemused on plaanis kirja panna järgmises postituses. Pildil masin, millega põlevkivi vagonettidesse laeti (töötav!), vasakul ääres mõõdupuu, mis näitab põlevkivikihte (nii vähe teda ongi!) ning meie ekskursioonigrupp. Maa all pildistamisel on üks põhiline mure - 30 sekundit on üüratult pikk aeg jälgimiseks, kuidas su grupp lampidega edasi marsib, marsib, marsib ja lõpuks nurga taha kaob, samal ajal kui fotokas ikka säritab ja säritab. Viimaks kostab päästev klõps misjärel saab statiivi kaenlasse haarata ja kauge kuma peale teistele järgi joosta. Lampi ma ju ei võtnud, segab pildistamist.

Sillamäe sadam - olümpiatuli

Küsimus: Milline on 60 000 tonni ammoniaagi keskkonnamõju?

Vastus: Minimaalne, eeldusel, et ta on -34 kraadi juures ja selle jaoks ette nähtud mahutis. Mahutid on nagu hiigelsuured külmkapid, kus kompressor pidevalt töötab ja sisu jahutab. Süsteemi tööpõhimõtet on selgitatud siin.

Küsimus: Milleks on Sillamäe linnas välja ehitatud üldine häiresüsteem?

Vastus: Väga ebatõenäoliseks juhuks, kui ammoniaak peaks pildil olevatest mahutitest või transporditorustikust välja lekkima.

Küsimus: Miks on selle postituse alapealkiri olümpiatuli?

Vastus: Nii kutsuvad kohalikud seda tulukest kahe mahuti vahel oleva toru otsas. Seal põleb pidevalt väike gaasileek, mis on ette nähtud süütama ammoniaagiaurusid, mida ei jõuta maha jahutada. Ülejääk põletatakse ära. Kuumematel päevadel näiteks.



In English: Ammonia tanks of BCT at Port of Sillamäe, Estonia.

Sillamäe uraanikaevandus

Update: Algselt siin avaldatud pilt paluti mul kahjuks jäädavalt maha võtta. Käesolev pilt ei ole tehtud seal, kuhu allikad Sillamäe uraanikaevanduse traditsiooniliselt asetavad, kuid mul on alust arvata, et ka siin kaevandati justnimelt diktüoneemaargilliiti (graptoliitargilliiti). Kuigi tegu pole faktiga, räägivad selle kasuks mitmed asjaolud:

1) info kohalikelt, kes elasid tol ajal (40nendate lõpul - 50nendate alguses) ümbruskonnas
2) viis, kuidas see käik on toestatud (olen näinud looduslikke ja tehislikke koopaid, punkreid, varjendeid ja kaevandusi, kõige rohkem meenutas see viimast)
3) ma ei ole kivimispetsialist, kuid pildil nähtav tumepruun kivim vastab üsna hästi Vikipeedia kirjeldusele diktüoneemaargilliidist

Pilt on minu tehtud, ajaliselt paneks ta kuhugi 1994-1996 kanti. Lootsin selle pildi avaldamise tarbeks põhjalikumat eeltööd teha, ta negatiivilt skännida jne, kuid asjaolud sundisid avaldamisega kiirustama.

Allpool algset pilti saatnud tekst.



"Türsamäe paekaldale rajatud kaevanduse ligikaudu 5 hektari suuruselt alalt ammutati aastatel 1947–1952 üle 270 000 tonni diktüoneemaargilliiti. Lauskaevandamiseks ettevalmistatud ala oli veelgi suurem, kuid selleks rajatud kaevanduskäigud ei ole vaatlusteks enam kättesaadavad. Arvatakse, et sinna on kuhjatud maagitöötlemise jääke.

1948. aastal käivitus Sillamäel uraani rikastamise tehas. Tehases toodetud diktüoneemaargilliidist kontsentraadi arvestuslik elementaarse uraani sisaldus oli 22,5 tonni, mis andis uraani saagiseks umbes 0,08%. Väike saagis viitab ebatäiuslikule tehnoloogiale, mistõttu suur osa uraanist jäi heitmetesse."

Allikas: www.estonica.org

Autori kommentaar: ei oska Estonica kui allika kohta seisukohta võtta. Stiil on entsüklopeediat meenutav, kuid samal lehel on juba vähemalt 1 viga - väidetakse, et Sillamäe jäätmehoidlasse on ladustatud 6 mln tonni radioaktiivseid jäätmeid, samas kui Keskkonnaministeeriumi andmetel on neid seal 12 mln tonni. Seesama Keskkonnaministeeriumi leht mainib kaevanduse kohta möödaminnes: "Aastatel 1948–1953 toimus uraani tootmine kohapeal kaevandatud diktüoneemakildast.".

Lisainfo otsimisega jõudsin ka Mäeõpikusse, seal on ära toodud diktüoneemaargilliidi (uuema nimetusega graptoliitargilliit) leviala ja ka selle kaevanduse asukoht. Postitajaks ei keegi muu kui härra Reinsalu. Veel paar pilti samast kaevandusest on siin.



Nagu näha viis nädalavahetuse fotoretk mind taas kord päris kaugele mugavustsoonist välja. Ebameeldivate asjaolude kokkulangemise tõttu juhtus nii, et see pilt on tehtud kell 1:47 öösel ning ainukeseks valgustiks on lähedalasuva ammoniaagiterminali prožektorid. Kuna ma ei läinud sinna uraanikaevandust pildistama, siis ei olnud mul loomulikult kaasas ei välk- ega taskulampi. Tulemus on tänu sellele mitte just parim võimalik, kuid sellistele objektidele võib veidi hinnaalandust teha.

Update: eelnev lõik käis selle postituse juures algselt avaldatud pildi juurde, mis nüüdseks on maha võetud ja asendatud teisega.

Update: tegin lisaks läbi Estonica poolt pakutud uraani saagisearvutuse ja sain 0,0083%. Rohkem ma ilmselt sealseid andmeid ei kasuta.

Selle koha koordinaadid on toodud minu Ida-Virumaa vaatamisväärsuste lehel.

Sirgala karjäär IX - müütidest

Mõned päevad tagasi lugesin emeriitprofessor Enno Reinsalu blogist lingitud postitust. Kuigi ma saan aru igast seal kirjutatud sõnast, jääb selle postituse mõte mulle selgusetuks. Härra Reinsalu on ise sildistanud selle postituse kui "demagoogia". Vikipeedia defineerib demagoogia järgmiselt:
Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused.
Kas tõesti on lugupeetud mäemees läinud välja selle peale, et kui ta esitab kaks lõiku, mille peale lugeja kaasa noogutab ning seejärel veidi küsitavamaid väited, saab ta ka selle peale lugejaskonna kaasa noogutama? Või siis vähemalt niikaugele, et lugeja hakkab üldse mõttes võrdlema põlevkivi kaevandamist ja kevadkündi? Mind igatahes mitte. Kui selle postituse eesmärk oli tekitada positiivset imidžit põlevkivi kaevandamisele, siis tulemus on vastupidine.

Teistpidi, võibolla on tegu hoopis vihjega pealiskaudsele, läbinämmutatud ja ette ära antud hinnangutega traditsioonilisele meediale (viitan põlevkivi- ja kaevandamisteemalistele artiklitele, mida härra Reinsalu oma blogis kritiseerib)? Mäemeeste inside naljaga? Ideedega mäetudengitele, kes tulevikus saaks ennast taolise demagoogiaga paljukirutud looduskaitsjate demagoogiliste argumentide vastu kaitsta? Katsega õrritada lugejat ise mõtlema?

Pildil "viljakas, tulus ja mitmekesine maa" rekultiveeritud endise Sirgala karjääri aladel. Kuidas otse viljaka kiviklibu sees puud kasvavad, seda peaks igaüks oma silmaga nägema. Igatahes kasvavad. Ühtlasi lõpeb selleks korraks minu seeria Sirgala karjäärist.

Härra Reinsalu kommentaar (tõstetud siia välja, et see ei jääks kahe silma vahele inimestel, kes alalehti ei loe ja kommentaare ei näe):
[Pildil olev ala on] kaevandatud 1980, metsastamine oleks pidanud toimuma 1985-87. Lagunenevad Eesti Põlevkivi, riigivõim ja kontroll lasid asja käest. Metsastati hilinemisega. Kask alles kogub jõudu. Enne kaevandamist oli seal kidur soine, väärtuseta mets. Viletsam kui nüüd. II maailmasõja ajal muutus lahingute tallermaaks, täis lõhkemata mürske, pomme ja inimluid. Kaevandamine tegi selle maa paremaks.



In English: Trees growing on a stone pebble in the recultivated areas of abandoned oil shale quarry.

Sirgala karjäär VIII - karjäär vs põld

Võtsin hiljuti sõna Looduspildi foorumis, kus räägiti prügi söömise tõttu surnud lindudest, mingi aeg tagasi käis sealt samuti läbi lõim prügisaarte kohta Vaikses ookeanis.

Eelnimetatud foorumilõimed sisaldavad kahtlemata olulisi teemasid. Kuid minu arvates on see umbes sama, kui Narva linnapea muretseks selle üle, et Pärnus on palju narkomaane. Ehk siis prügisaar prügisaareks, looduskaitse kontekstis rääkides on ka Eestis palju jutuainet.

Eestis kaevandatakse kokku umbes 13-14 miljonit tonni põlevkivi aastas, seda kahes kaevanduses (Viru ja Estonia) ja kahes karjääris (Narva ja Aidu). Põlevkivi toodang karjääride ja kaevanduste vahel jaguneb pooleks. Ühe ruutmeetri maapinna all on umbes 3 tonni põlevkivi. Lihtne arvutus näitab, et pildil nähtavat maad, kust avakaevandamine on üle käinud, tekib igal aastal juurde tublisti üle 200 hektari, sealjuures ei ole ma arvestanud tootmiskadusid.

Kasutatud andmed pärinevad Eesti Põlevikivi veebilehelt ja emeriitprofessor Enno Reinsalu blogist. Muuhulgas esitab ta ühes ühes postituses järgmised huvitavad arvutused:
/.../ Seda arvesse võttes jõuab tarbijani põlevkivimaardla igalt ruutmeetrilt vähemalt 100 krooni eest elektrienergiat.

Hea põllumaa keskmine aastasaagikus Eesti kliimas on ligikaudu 3 t teravilja hektarilt ehk 0,300 kg/m2. Kui vilja hind oleks 3333 kr/t = 3 kr/kg, oleks vilja väärtus 1 kr/m2 aastas. /.../

Võrreldes nüüd saadud arvusid, näeme, et kaevandatava põlevkivi väärtus võrdub sama pindalaga põllumaa saja aasta saagi väärtusega.
Taolist hüpoteetilis-spekulatiivset mõttekäiku jätkates võiks ju siis küsida, et kas saja aasta pärast saab pildil nähtaval maal jälle vilja kasvatada? Korrektsem sõnastus: "mitme aasta pärast peale kaevandamise lõppu saab korrastatud karjääri aladel ilma selleks täiendavaid kulutusi tegemata vilja kasvatada?". Tõsi, korrektne oleks siia juurde mainida ka seda, et suuremal osal karjääri alla minevatel maadel vilja ei kasvatata.



In English: The oil shale quarries turn over 200 hectars of land every year into something seen in the picture above. Picture is taken in the abandoned Sirgala oil shale quarry.

Sirgala karjäär VII - puistangud

Toon selle postituse juurde välja kaks väga erinevat tsitaati:

Pealmaakaevandamise mõju maastikule on otsesemalt tajutav [võrreldes allmaakaevandamisega, autori lisa]. Hävivad olemasolevad maastikud, mullad ja taimestik ning pinnevetevõrk, lisaks kahjustatakse mitmete kaasnevate maavarade (nt. liiv ja turvas) varusid. Kadunud on ka mitmed traditsioonilised asulad. Asemele kujundatakse uusi maastikke, mis koosnevad tavaliselt lainjatest platoodest ja korrapärasest, ajapikku veega täituvast kanalitevõrgust. Uus tehismaastik erineb järsult eelnenud loodusmaastikust.

Tavapäraseid metsakooslusi pole rekultiveeritud aladel veel tekkinud, sest ei rohu-puhma- ega sambla-samblikurinne ei jõua paari aastakümne jooksul välja kujuneda. Siiski on sinna osaliselt naasnud metsaloomastik. On räägitud, et Viivikonna karjääri tasandamata jäänud ja seetõttu inimesele raskesti läbipääsetavas metsarägastikus elutsevad karud.

Allikas: www.estonica.org

Viivikonna karjäärid on samuti muljetavaldavad. /---/ Kanjonisarnased kuivenduskraavid juhtimas ära liigset vett peatselt kaevandatavatelt piirkondadelt. Sügaval maapinnas jooksvad laiad sõiduteed veoautodele. Tohutud ahelikud hiigelhunnikutesse tõstetud pinnast. Sirgetest paeseintest immitsevad puhtaveelised allikad. Massiivsed ekskavaatorid. Imelised vaated. Inimene, kui ta midagi tahab ja/või vajab, on eesmärgi nimel võimaline ümber pöörama tuhandeid kuupmeetreid pinnast, et saada kätte see, mida ta ühel või teisel põhjusel väärtustab. Võimsad masinad töötavad karjäärides ööpäevaringselt, vabastades juurdepääsu põlevkivikihtidele. Kolme või neljamehelised vahetused hoolitsevad masinate eest, mis omal jõul suudavad liikuda vaid 1.5 kilomeetrit ööpäevas kuid saavad oma energia kaablist, milles on pidevalt 7000 volti.

Allikas: hongmees.wordpress.com



Tunded, mis mind valdavad neid kohti külastades on umbes sama vastandlikud. Ühest küljest ma tean, et siin on kunagi olnud metsad, põllud ja sood, kohati isegi mõni küla ning nüüd on sellest järel ainult aherainepuistangud ja neid läbivad tranšeed. Teisest küljest paneb see maastik ikkagi enda ees aukartust tundma ja mitte niivõrd fakti tõttu, et see on inimeste loodud, kuidvõrd seetõttu, kuidas loodus võtab inimeselt vaikselt tagasi seda, mis talle kuulus.

In English: This is how the landscape looks after oil shale has been mined. Sirgala oil shale quarry.

Sirgala karjäär VI - offroad

20. novembril 2009 kell 18:00 stardib traditsiooniline maasturite osavus- ja kestvussõit - Avo Šultsi mälestusvõistlus. Militaarses ja industriaalses keskkonnas toimuva võistluse korraldab Kroonu klubi koostöös Erna seltsiga.

Võstlustrass kulgeb Ida-Virumaal, läbi Vaivara vallas asuvate Sirgala ja Narva karjääride ning nende eeltöödeldud planeeritavate laienemisalade.

Tegu on Eestis ainulaadse offroad-võistluse formaadiga, kus võistkonnad peavad koos oma erilise ettevalmistuse saanud autoga läbima ca 100 km pikkuse takistusraja, millelt kõrvale kaldumine toob kaasa võistluselt kõrvaldamise. Võistlejatel on maksimaalselt aega 24h ning eduka tulemuse saavutamiseks peavad nad läbima veetakistusi, ületama tehismäestikke, jääma pinnale hüljatud turbarabas, võitlema gravitatsioonijõudude ning füüsikaseadustega.

Allikas: http://www.4x4offroad.ee


Piltidest: ei ole kindel, et need on tehtud just selle võistluse varasematel radadel, kuid sama spordiala on seal igatahes harrastatud. Ausaltöelda ei oska selle offroadi suhtes seisukohta võtta. Enamikke asju saab teha mõistlikult ja säästlikult, kuid saab ka vinti üle keerata. Ühest küljest on hea, kui selleks kasutatakse mahajäetud karjääri, teisest küljest ei tee mina näiteks vahet, kas ma olen parasjagu karjääris või maalilises rabas, püüan ühtviisi võimalikult vähe ümbritsevat mõjutada.

Oma silm on kuningas, plaan on kohale minna ja vaadata, mis ja kuidas toimuma hakkab.

In English: Offroad competitions are being held in the abandoned parts of Sirgala oil shale quarry.

Sirgala karjäär V - "Läheb veel aega..."

Karjääride sulgemisel algab põhjavee taseme tõus enamvähem kaevandamiseelsele kõrgusele ning on alust arvata, et väljaveotranšeedesse kogunev vesi moodustab kaunid veekogud.

Tasandatud puistangutele istutatud metsades taastub loodusliku metsa kooslus, elu ja liigirikkus: kasvavad marjad ja seened, elutsevad linnud ja loomad alates jänestest ja rebastest ning lõpetades huntide ja ilvestega.

Allikas: http://www.ep.ee/?id=1574



In English: Sirgala oil shale quarry - it takes a lot of time until the closed quarry looks anything close to natural again.

Sirgala karjäär IV - põlevkivi eluring

Põlevkivi eluring - esiplaanil kaevandati (Sirgala karjäär), tagaplaanil põletatakse (Eesti Soojuselektrijaam). 1,4 kilost põlevkivist saab 1 kWh elektrienergiat ja jääb järele ~600 grammi aluselist tuhka (pildil tuhaplatoo külg ja ülevoolubassein). Meie pere majapidamise panus sinna eelmisel kuul oli umbes 300 kg tuhka.



In English: In the foreground is Sirgala oil shale quarry where oli shale was once mined, in the background is Estonian Power Station where the oil shale is being burned to produce electricity. Burning 1,4 kg of oil shale produces 1 kWh of energy and leaves 0,6 kg of alkali ash behind.

Tere tulemast uuele aadressile

Kolisin oma eelmiselt aadressilt siia (link vanale aadressile on tahtlikult panemata jäetud:)), kuna tundus õige aeg olevat. Täiskasvanuks saada (blogi mõttes) või siis järgmisele levelile jõuda (nii nagu ma eelmises blogis kunagi bravuurikalt lubasin).

Pealkiri sai taas kord ambitsioonikas valitud, loodetavasti jõuab sisu varsti järele. Esialgu on küll ainult vana sisu üle toodud, kuid pipeline's on veel paar huvitavat seeriat. Ilmselt mingi osa vana ja fototeemaga väheseotud postitusi kustutan ma siit ära, kuid tähtaega ei anna.

Igatahes olge head ja uuendage oma bookmark'e ja asendage vana feed uuega: http://www.karelkravik.com/feeds/posts/default

PS: Ülekolimisega läksid kahjuks kaotsi Reactions-linnukesed.

Sirgala karjäär III - leia pildilt Kuremäe klooster

Jah, lisaks suurtele ekskavaatoritele, millega põlevikivi pealt lahtilõhatud paekihte maha kooritakse, on sellel pildil ka Kuremäe klooster. Pildistamise kohast Kuremäeni on linnulennult ~15km ning peab tunnistama, et pildistamise hetkel ei näinud ma ka ise seda kloostrit.

Huvitavat infot Eesti Põlevkivi lehelt:
Paljandusekskavaator asub lõhatud katendikivimite tasandatud pinnal. Tal on kaks tööetappi: alumisest eest ammutab ta kobestatud kaljust kivimit ja paigutab moodustuva puistangu alumiseks osaks, ülemisest eest ammutab ta pehmeid kvaternaarsetteid ja paigutab puistangu kaljuste kivimite peale.

/.../

Samuti on elektriajam ekskavaatoritel ja puurpinkidel. Nad on teisaldatavate kaabelliinide kaudu ühendatud karjääri frondi ees olevate ja transformaatorialajaamade ning kõrgepingeliinidega.

Võimsaim tarbija on 35 m3 kopamahuga paljandusekskavaator EVG 5/65M - 7050 kVA, mida toidetakse 6 kV pingega. Suure grupi 15 m3 kopamahuga draglainide võimsus on 1900 kW.
Pildil nähtavad masinad peaksid olema need 15 m3 kopamahuga ja 90m noolepikkusega draglainid.



In English: If you look good enough, you should see Kuremäe monastery in this picture besides the big dragline excavators used for oil shale mining.

Sirgala karjäär II - müütiline Ilusjärv

Ähmaselt meenuvad poisikesepõlves kuuldud legendid ühest superselge veega järvest kusagil karjääris, loomulikult tõmbavad teadjad mehed sealt lisaks veel 10 kiloseid hauge välja. See jutt läheb samasse ooperisse vikerkaarevärviliste päikesetõusedega elektrijaama jäätmehoidlates, kuid suutis omal ajal fantaasiale kütet pakkuda küll.

Uuesti käis peas klikk eelmises postituses mainitud Kalmer Sokmani presentatsiooni peale - slaid 27 - "Loodusvaateid korrastatud aladelt: Ilusjärv Sirgala karjääris". Mõeldud-tehtud, eelmisel nädalavahetusel sai Ilusjärv üles otsitud. Kohapeal olles mul kahjuks täpset vaatenurka meeles ei olnud, kuid minu esimesel pildil paistab sama järve külg, mis presentatsioonis oleval pildil. Vesi seal järves on tõesti selge ja läbipaistev, teisel pildil on näha ka rohekalt kumavat põhja. Kas kunagi kuuldud legend ka sellesama järve kohta käis, ei ole tagantjärele muidugi enam tuvastatav.

Ilusjärve nimest - kaardil seda igatahes ei ole (kontrollitud Google Maps ja Wikimapia, regio.delfi.ee ennast näole ei anna, Regio paberkaardil ka polnud). Samuti ei tea sellisest järvest midagi kohanimeregistri avalik teenus. Ju on tegemist osaga herr Sokmani imagokujundusest, kuid olen valmis oma sõnad tagasi võtma, kui selline nimi mingites ürikutes siiski eksisteerib.

Sirgala karjäär I - kalakotka pesakoht

Alustan järgmise seeriaga, sellekordseks teemaks Sirgala põlevkivikarjäär. Ühel käigul karjääri jäi eemalt silma ülal pildil nähtav post; esialgu ei osanudki midagi arvata sellest. Jahimeheonn ei ole, võllapuu jaoks lühike, kas tõesti linnupesa? Tol hetkel rohkem süveneda ja uurida ei taibanud. Kuni jälle eeltööd tehes sattusin Eesti Põlevkivi keskkonnajuhi Kalmer Sokman'i presentatsioonile teemal "Põlevkivikarjääride kaevandatud alade korrastamisest" (37MB) ja seal, üllatus-üllatus, on slaidil 29 samasugune post, mis väidetavalt on püsti pandud selleks, et kalakotkad sinna pesitsema saaks tulla. Tõsi küll, herr Sokman räägib seal Narva karjäärist ning lähemal uurimisel ei ole ka pesa rõhtse osa kinnitused täpselt samasugused minu pildil nähtuga (presentatsioonis olevat pilti saab suuremaks venitada). Järeldus sellest on tegelikult positiivne - ju neid pesakohti on seal siis rohkem kui üks püsti pandud. Siiski, vaatamata herr Sokmani üdini positiivsele ja optimistlikule toonile, selgub lähemal vaatlemisel kurb tõsiasi - kalakotkas siia sisse pole kolinud.

Väljavõte Loodusõppe kalakotka lehelt: Kalakotkas ehitab oma pesa puude (peamiselt männi) latvadesse eelistades madala veega kalarikka veekogu lähedust (tavaliselt 3-5 km pesast).

Mõned veekogud selles raadiuses pesast tõesti asuvad, iseasi kui kalarikkad nad on - põhiliselt on tegu karjääri kuivendusveega.

Sillamäe sadam XIII - vaade Päite pangalt

Sillamäe sadama seeria viimane pilt on tehtud Päite pangalt (see pole enam sadama territoorium). Taaskord pea päeva viimane valgus. Tagumise (idapoolse) muuli juures on päris suur tanker, võrdluseks näiteks see pilt.

Kogu sadama seeriat saab vaadata klikkides kategooriale "sillamäe sadam".



Muud juttu. Looduspildis sai algatatud teema leidmaks head mobiilisofti päikese ja kuu tõusu ning loojanguaegade teadasaamiseks. Leitu kohta - senine kogemus on hea, eks ole näha kuidas see ajapikku muutub :)

Fotokalas aga on teema varastatud tehnika kohta, kus sai antud möned soovitused ostjatele. Olgu siis lisatud, et olen ka ise nende foorumite kaudu ühtkomateist ostnud ja müünud ehk jutt on omal kogemusel põhinev.



In English: This is Port of Sillamäe as seen from the nearby Päite Cliff.

Näitus "Sillamäe Sadam - eile, täna, homme"



Sillamäe linna keskraamatukogus (esimesel pildil; huvitav, kas tõesti on olemas ka haruraamatukogu) on kuni 1. novembrini üleval näitus "Sillamäe Sadam - eile, täna, homme" (teisel pildil). Mõningaid pilte näituse avamisest ja ekspositsioonist saab näha sellelt lingilt. Ühtlasi on üles pandud ka mõned koolilaste joonistused laevadest ja sadamast (kolmandal pildil).

Minu jaoks teeb selle näituse eriliseks fakt, et seal on välja pandud ka mõned minu pildid. Väike asi küll, kuid hea tunne on ikkagi :)

Sillamäe sadam XII - fakte ja muidujuttu

Vahelduseks mõned faktid Sillamäe sadama kohta:
Veesügavus Sillamäe Sadamas on alates 10 meetrist üldkaupade kai ääres kuni 16 meetrini naftasaaduste käsitlemiseks mõeldud süvakaide ääres. See võimaldab igal ajal sadamasse vastu võtta suurimaid tankereid, mis läbi Taani väinade Läänemerre sisenevad.

Sadamani viib süvendatud merekanal, mis on varustatud nii öö- kui päevanavigatsiooni märkidega ning omab garanteeritud sügavust 16,5 m.

Jääolud võimaldavad laevatatavust aastaringselt ning keskmisel talvel pole jäämurdmist vaja.

Allikas: www.silport.ee
Uurisin natuke ja raamatu "Physical Oceanography of the Baltic Sea" lk 45 andmetel on Taani väinade suurimaks sügavuseks 18m (ei ole kindel, kas see tähendab, et 18m süvisega laev sealt garanteeritult läbi pääseb). Küll aga võib teoreetiliselt ja sadamate olemasolul liigelda mingi laev ainult Läänemerel ka suurema süvisega - lihtsalt täislastis nad Taani väinadest läbi ei saa.



See konkreetne kai peaks olema üks kolmest vedelkeemiakaupade kaist sügavusega 12-13 meetrit. See laev võttis peale 11000 tonni põlevkiviõli (suurem plaan siin pildil). Nagu näha, siis pildi tegemise hetkel pumpamisruumi veel jätkub.

Põlevkiviõli toodetakse Narvas, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis ning kogu Eesti põlevikiviõli eksport käib läbi Sillamäe sadama. Kodumaiseks kasutuseks tehakse seda muidugi ka, näiteks Eesti SEJ kasutab põlevkiviõli oma ahjude sissekütmiseks ja omab lausa eraldi tehast selle jaoks.

Huvitav fakt põlevkiviõli kohta on see, et vette sattudes ta ei tõuse pinnale (nagu naftatooted), vaid upub. Seetõttu olla teda kasutatud ka Ilmasõja ajal Saksa allveelaevades (raskem jälitada) ning see fakt omakorda tegi oluliseks Sinimäe rinde hoidmise tehaste kaitsmise eesmärgil.

Tänapäevase meretranspordiga olla aga juhtunud nii, et mingil hetkel vaatasid ametnikud, et (ainult Eestis toodetav) põlevkiviõli ühegi euroklassifikaatori alla ei mahu ja mindi lihtsama vastupanu teed - põlevkiviõli meritsi vedamine keelati ära. Tänu agaratele kapitalistidele tehti ametnikele nende viga muidugi kiiresti selgeks :)

Joonealune on vabas vormis tsitaat minu sadama allikatest.

Sillamäe sadam XII - väljuv tanker

Selle pildi koht Sillamäe sadama "stooris" on tegelikult tunduvalt eespool, kuid jäi millegipärast enne kahe silma vahele. Mitte et ma otsiks musta materjali seast veel vähegi avaldatavaid pilte - see pilt koos ühe teisega, mis samuti veel publitseerimata, oli juba algselt väljavalitute hulgas. Võibolla juhtus siiski nii seetõttu, et tegemist on C-pildiga - võta kinni.



Hiljutised lugemised laias Internetis, täpsemalt siis fotofoorumites bokeh'ite jms kohta, tõid meelde kunagi Slashdotist leitud quote, mida on natuke modifitseeritud foto-konteksti sobima:
In all honesty, any Internet discussion about the finer points of photography will quickly become an intellectual wankfest that mixes up basic misunderstanding, myths, attempts to reason out what actually is real and assumptions that the way the reality should be is the way that it actually is.

Sillamäe sadam XI - linnuvaatlejad

Kui kõik mu ülejäänud pildid jälgivad suhteliselt häid järeltöötluse tavasid (st järeltöötlust on üsna minimaalselt, ei ole kombineeritud eri elemente eri piltidelt, ei ole kasutatud HDR'i, digikiilu jne), siis see pilt on veidi erandlik. Motiivi nähes tekkis mul üsna kindel idee, kuidas ma seda pildile saada tahaks, aga tee mis tahad, ei saanud. Põhjuseks piiratud vaatenurga valik (pilt on tehtud jäätmehoidla pealt) ja piiratud aeg - ei olnud võimalik seal oodata, kuni reidil olev laev kuhugi poole liikuma hakkab. Oleks ma autoplatsile pääsenud, oleks ehk samad elemendid (kajakad, autod ja laev) kaadrisse saanud, aga samas oleks vaatenurk olnud kõvasti madalamalt.

Igatahes olgu siis öeldud, et ülalolev pilt on sündinud tänu moodsatele pilditöötlustehnoloogiatele, antagu andeks või pandagu pahaks. Korrektsuse huvides ka algmaterjal - pilt1 ja pilt2.



Hiljuti ilmus The Online Photographeris huvitav artikkel huvitavast fotograafist - Taryn Simon'ist, kellel visioon ja pilditeemad, kuidas seda nüüd tagasihoidlikult öelda, on mingil määral sarnased minu enda omadega, ainult umbes valgusaasta jagu ees. Intrigeeriv vaatamine ja kaalun täitsa tõsiselt ka tema raamatu ostu.

Sillamäe sadam X - kraana otsas

Iroonia selle pildi juures seisneb selles, et olles roninud nii kõrgele nagu ma olin (hinnates paremas ääres oleva trepi järgi - umbes kuuenda-seitsemenda korruse kõrgusele korrusmajaga võrreldes), oli järsku vaja madalamat vaatenurka, sest muidu jäid rippuvad kaablid silmapiiri lõikama. Ega midagi muud kui kõhuli platvormi peale. Veel üks ebameeldiv kokkusattumus seisnes selles, et Eesti Soojuselektrijaama korstnad jäid mõlemad väga täpselt ühe mahuti taha ning kuna nad tossasid, jäi mulje nagu mahuti põleks. Muuseas see, et nad suvel mõlemad tossavad on juba omaette harv nähtus. Igatahes seda kohta on natuke välja retušeeritud, antagu mulle andeks; see on see versioon, mis ka sadama inimestele sai antud. Vähemalt jutt on aus.



Kuigi olen lubanud tehnika poolt vähem puudutada, lingiks siiski ühele üle tüki aja asjalikumat juttu sisaldavale fotokala threadile, rõhk sõnal sisaldav. Positiivne on see, et vaatamata minu lakkamatutele ponnistustele seekord fleimiks/trollamiseks ei läinud :)

Sillamäe sadam IX - kraanad ja oh, see valgus

Kui ma olin umbes 4 tundi mööda valgustusposte ja kraanasid roninud ning hakkasin juba asju kokku panema, otsustas ennast näidata selle päeva parim valgus. Mis seal ikka, paar kaadrit maast, fotokas selga ja uuesti kraana otsa. Kahjuks oli selleks hetkeks juba keskendumisvõime allapoole igasugust arvestust, sest eelmainitud 4 tunnile tuleb lisada veel varasemad 1,5 tundi karjäärimaastikku ja pilti kraana otsast ei tulnud. Aga võibolla ei pidanudki, sest need alt üles kaadrid said väärt.



Tehnika juttu ka natuke. Küsiti mult täna kaamera-eelistuste kohta ning kuna ma oma topi nagunii valmis kirjutasin, pasten selle ka siia (eelistuste järjekorras):

* Kui raha on, siis Nikoni peegel, D700 näiteks (kui järelturu kaamerad sobivad, siis võib ka kasutatud D3 peale mõelda). Probleem: head Nikoni torud maksavad palju, samas ujuvate avadega consumer zoome osta eriti ei maksa. Lainurga huvi korral teeb Nikon täiskaadrile ühte parimat lainurka üldse - 14-24mm (öeldakse, et sellele objele optikaseadused ei kehti, kõlab nagu Ken Rockwell, aga täpselt ei mäleta).

* Natuke vähem raha, aga ikka palju - Canon EOS 5D Mark II. Canonil on hea hinna-kvaliteedi suhtega fikseeritud avaga (17-40mm f4, 24-105mm f4, 70-200mm f4) keskklassi torud, ja
muidugi ka f2,8 avaga pro seeria analoogid (16-35mm, 24-70mm, 70-200mm). Tõenäoliselt on Canon 5Dmk2 + 24-105mm obje soodsaim ühe objektiiviga täiskaadri komplekt.

* Mõõduka raha eest: poolkaadrid - Nikon D300s, D300, D90, Canonilt 50D, 40D. Viimasel ajal pole viitsinud nende uuendustega enam kursis püsida. Varasemast on kogemus Nikon D80'ga, kuid ainult 18-200mm objektiiviga, mis ilmselt ka aparaadil väga särada ei lasknud.

* Panasonic G(H)-1. Omaette elukas, huvitav asi, tahaks isegi proovida. Objektiivide headuse ja saadavuse osas ei oska kaasa rääkida, järelturg on suht olematu igatahes. Arvatavasti võiks ka muud four-thirds aparaadid siia paigutada.

* Canoni kompaktid. Panasonicu kompaktid. On olemas kogemus Panasonic'u kompaktiga ja kuigi pildikvaliteedi osas objektiivne võrdlusmoment puudub, siis kaamerale üldiselt pole midagi ette heita. Viimasel ajal (väär)kasutab seda mu kaheaastane poeg (sh vajutab vahest välja sõitnud objektiivi sisse ja laseb sellel uuesti välja sõita) ja see asi teeb ikka veel normaalset pilti.

* Kõik ülejäänud kompaktid. Omal kogemus kahe Nikoni kompaktiga - rohkem neid ei osta.

Sillamäe sadam VIII - teisele muulile

Teel sadama teisele muulile jäi silma selline vaade. Investori-versioonis tuleb loomulikult "Port of Helsinki" maha kustutada, kes muidu ikka usub, et Sillamäelt sellist tehnikat leiab. Samas kui ikka on teisest sadamast ostetud kraana ja ei ole veel üle värvida jõutud - no mis seal ikka häbeneda, tööd teevad nad sama hästi. Esiplaanil järjekordne autoplats.

Tehnilise poole pealt tekkis küsimus, et kas sellistes valgusoludes peaks HDRi kasutama, kuid mina igatahes sellega jändama ei hakanud. Täitsa piisab RAW'st, kus saab veidi highlight'e maha keerata ja varjualasid päästa. Jääb kokkuvõttes loomulikum. Kuigi sai soetatud ka üleminekuga neutraalhall filter, siis siin see rakendust ei leidnud, muidu jääks ilmselt kraanadest alles ainult siluetid (kuigi ehk autode värv oleks jälle loomulikum).

Sillamäe sadam VII - stenderid

Nimetus "stender" on kirja pandud puhtalt kuulmise ja mälu järgi. See tähendab, et võisin valesti kuulda ja võin valesti mäletada, samuti on täitsa võimalik, et korrektne mitmusevorm oleks "stendrid" (umbes nagu vender ja vendrid). Googlest ka kinnitust leida ei suuda, ei stender'ile ega stander'ile, ei eesti ega inglise keeles. Kasutatakse neid asju igasuguse vedela kraami tankeri peale ja maha pumpamiseks. Vajalikud on nad seetõttu, et kui tühi tanker sisse tuleb, on ta kõrge ja pumpamise ajal vajub ta sügavamale vette, liigendiga ühenduskohad liiguvad siis vastavalt laevaga kaasa. Ning mahapumpamisel toimub kõik vastupidi.

Sillamäe sadam VI - kiiksuga tanker

Vahest jääb ka mõne untsus pildi peale silm teist korda pidama. Kokku pandud kahest kaadrist, mis algselt polnud selleks mõeldudki. Sellise tulemuseni jõudsin kasutades vabavaralist vahendit Hugin, miski muu neid pilte kokku pannes eriti söödava tulemuseni ei jõudnud. Rääkides oma sadamas töötava sõbraga, kes parasjagu pani kokku näitust "Sillamäe sadam eile, täna, homme", viskasime nalja, et see pilt võiks meeldida kohalikele poistele, kes veel hingega sõjamänge mängivad, automudeleid koguvad ning Bear Beeri avastanud ei ole.

Sillamäe sadam V - tanker

Üldiselt püüan mitmest pildist panoraamide tegemist vältida, sest tavaliselt on nendega muret rohkem kui asi väärt. Kord ei hakka kokku, kord jäävad tumedad jutid jne. Harva juhtub, et kompa parem saab, kui lihtsalt üksikul pildil. Siiski on mõni olukord, kus muud üle ei jää. Antud juhul ei jäänud terve laev peale ka 17mm fookuskauguse juures, seega sai tehtud 4 pilti 25mm peal, et vältida 17-se otsa moonutusi. Sellegipoolest ei ole need nii hästi kokku hakanud kui võiks, moonutustes tuleb süüdistada küll rohkem projektsiooni kui objektiivi.

Sillamäe sadam IV - kai tipus

Kirjeldades asukohta üldplaani suhtes, siis asume viidatud pildil kai kõige parempoolsemas tipus ja vaatame sealt tagasi kai, jäätmehoidla ja Sillamäe linna poole. Üldplaani tegemise ajaks oli sinine laev juba läinud. Üritades meenutada mõnda huvitavat fakti selle pildi juurde, ei meenu kahjuks ühtegi, kuigi ma neid oma külastuse ajal ikka omajagu kuulsin. Pildistamise hetkest meenub ainult kõikuv laternapost, higine selg ja see kuidas ma omale läbi pildiotsija vaadates korrutasin "üritaks nüüd keskenduda ka". Teine probleem, mis ohtralt musta materjali tekitas, oli see, et hetkega läks meelest ära, milline pilt juba tehtud on. Nii saigi igaks juhuks kõike topelt ja rohkemgi.

Võrdluseks - kui selle postituse juures oleval pildil viitsisin ma ronida 2 lüli laternaposti, siis antud pilti tehes sai ronitud 3. Lülide ühenduskohas on horisontaalsed pulgad, mille peal saab seista ja on 2 vaba kätt pildi tegemiseks. Kokku oli neil postidel vist 4 lüli.

Sillamäe tehase endine jäätmehoidla

Tsiteerin vabas vormis artiklit Eesti Panoraamgaleriis, mis väidab, et selle kivi ja ümberkaudse 33 hektari all on peidus:

* 1830 tonni uraani
* 850 tonni tooriumi
* 260 tuhat tonni alumiiniumi
* 70 tuhat tonni magneesiumi
* 40 tuhat tonni titaani
* 20 tuhat tonni mangaani
* 10 tuhat tonni lantaani
* 3 tuhat tonni baariumi
* 2 tuhat tonni strontsiumi
* tuhat tonni nioobiumi

Muljetavaldav nimekiri, mille tõesust ei suuda ma ei tõestada ega ümber lükata. Keskkonnaministeeriumi artikkel on tunduvalt tagasihoidlikum väites vaid, et kokku 12 miljoni tonni jäätmete hulgas on "uraanimaagi töötlemisel tekkinud mürgiseid ja kahjulikke jäätmeid, milleks on põhiliselt uraani, tooriumi ja teiste radionukleiide ning raskemetallide jäägid, lämmastikuühendid, happed ja muud kemikaalid. Lisaks neile on jäätmehoidlasse ladustatud ka soojuselektrijaama põlevkivituhka."

Igatahes on mõlemad viited huvitav lugemine, mida tasub võtta eluterve skepsisega. Ma millegipärast tahaks veel viimases artiklis sõna "radionukleiide" parandada sõnaks "radionukleiidide", aga ma pole muidugi spetsialist.

Sillamäe sadam III - veel autosid

Seda platsi oli palju raskem pildile saada ja täiesti rahuldavat tulemust ma siit ei saanudki. Häda selles, et esiplaanile jäi pooltühi plats, mis pole pildil kaugeltki nii efektne kui terved rivid. Seda pilti sai alt omajagu lõigatud ja külgedelt niipalju, et autosid ei poolitataks. See, et pildi saamiseks tuli kuskil 80-ndate lõpus NSVLi sõjatööstuse viimaste ressursside eest kokkuklopsitud redelit mööda nii 10-12m kõrgusele ronida, ei soodustanud just keskendumist. Tagantjärele tarkusena võiks lausa öelda, et see oleks napilt kogu esimese seti tuksi keeranud. Ja tugitoolitarkusena võiks öelda, et kes mul üldse käskis kuhugi ronida..

Sillamäe sadam II - autoplats

Eelmise pildiga võrreldes oleme ~10km edasi liikunud ja vaatame nüüd teisele poole. Veidi keskelt paremale on ehk näha 4 küngast - Sinimäed, vaatetorn vasakult esimesel mäel on ka 6400 pikslise küljepikkusega pildil ainult mõned pikselid lai ja kõrge. Pilt on tehtud endise jäätmehoidla pealt. Sellel platsil (mis on üks mitmetest) võiks minu tagasihoidliku arvutuse kohaselt olla ca 3000 autot. Hea fantaasiaga inimesena kujutasin kohe ette kõigi nende autode võtmete halduseks vajaminevat (info)süsteemi; tegelikult on asi lihtne - võtmed on ees.

Sillamäe sadam I

Update 12.10.2009: Minu teisi sadama pilte näeb klikkides kategooriale "sillamäe sadam". See märkus on siia pandud mitte-igapäevastele lugejatele, kes satuvad sellele lehele otsinguga "sillamäe sadam".

Puhkus on selleks korraks jälle läbi. Puhkuse ajal käisin kokku 3 korda Ida-Virus, ühe korra neist sai lapsele Narva-Jõesuus rannamõnusid pakutud ja ülejäänud olid rohkem pildistamise eesmärgiga. Käidud sai 2 korda karjääris, 2 korda kaevandusmuuseumis (ühel korral ununes fotokas maha) ja 2 korda Sillamäe sadamat pildistamas. Lisaks veel Valaste, Ontika, Langevoja ja muud nipet-näpet. Pilti sai, aga alati oleks võinud ka paremini minna. Omajagu on siin ka laiskust, päikesetõusu näiteks ei õnnestunud kordagi näha, kuigi plaane sai ohtralt tehtud. Elektrijaamade ümbrusse ei sattunud, eks seal ole omajagu käidud ka juba (tegelikult tahaks sinna minna paari konkreetset ideed teostama, aga selle eelduseks on nii reisikaaslased kui ka ilm/valgus; mölemaga on lood tavaliselt kehvasti:).

Sillamäe sadam on seni lähim asi tellimustööle, mida ma kunagi teinud olen. Järgnevalt on plaanis ka siin oma valitud pildid avaldada. Alustuseks on selle postituse juures vaade kaugelt - Sinimäe vaatetornist. Paremalt vasakule vaadates jääb pildile: Sillamäe linn, sadama kütusemahutid, Sillamäe tehase endine jäätmehoidla (see roheline), konteinerikraanad, sadama muul ja kai koos tankeriga. Kuskil keskplaanil veel minu lapsepõlvekodu Perjatsi küla. Mastaapidest - Google Earthiga mõõdetuna on pildi tegemise kohast kai tipuni ca 10km, vasakpoolseimast hoonest (vist Silmet) kai tipuni 3km ringis.

PS: ka eelmise postituse pildid on pärit sadama territooriumilt, üks siis jäätmehoidla katuselt ja teine kai tipus oleva laternaposti otsast.

Puhkus puhkus :)

Jälle trippimas, jälle pildistamas. Septembris, kui puhkus läbi, on plaanis ka ühtteist huvitavamat avaldada. Praegu üritan arvutist ja netist eemale hoida.

Piltide tagantjärele analüüsist

Eelmise postituse kommentaaridesse tekkis üks huvitav mõttekäik, mida pean eraldi postituse vääriliseks.

Imre ütles: Tundub, et päris huvitav oleks paari "tasakaalukalt ja mõttega" tehtud pildi analüüs, et mis siis ikkagi lõpptulemuse ära rikkus. Uute ideede rakendamine ongi alguses raskem kui arvatagi oskasid :)

Karel Kravik vastas: Vastuseks Imrele - hea mõte ja püüan seda ka teha. Siiski on siin 2 aga:

1) Probleem ei ole mitte niivõrd üksikus pildis, mille üks või teine üle/puudu olev element ära rikub, vaid see kui sadakond pilti järjest ei väljenda eriti kuidagi vahetult kogetut. Üks pilt oleks analüüsitav, sajakonna keskpärase pildiga ei tahaks lugejaskonda koormama hakata. Ehk kui pointi edasi anda ei suudeta, ei suuda seda ka hilisem analüüs seda sealt välja võluda (küll suudab analüüs tuvastada poindi puudumise:). Veel teisiti sõnastades - hilisem analüüs suudab välja tuua tehnilise praagi (mida väga palju ei ole), kuid mitte sisulise praagi. Seetõttu olen ma ka küllalt skeptiline erinevatest fotokriitikaportaalidest saadava tagasiside osas (mis on tihti parem kui mitte midagi). Ilmselt parim võimalik tagasiside oleks see, kui külastada neid kohti mõne Fotograafiga (jah, suure F'iga) ja pärast koos mõlemi pilte analüüsida. Kui vaid tunneks mõnda:)

2) Analüüs tehtud piltide kohta ei ütle midagi tegemata jäänud piltide kohta. Pildile peale vaadates saab öelda, et valgus on halb (oli - keskpäevane päike), kompositsioon on paha (näiteks eelmises postituses olev pilt on minu jaoks nagu lause ilma tegusõnata), kuid tehtud pildid aitavad harva leida huvitavamat motiivi ja sellele sobivamat võttenurka. Pilti vaadates on piiratud ulatuses võimalik mõttes kaamerat lähemale ja kaugemale nihutada, natukene kallutada/pöörata/üles-alla liigutada, kuid 10 sammu edasi ja parem-pöörd mõttes enam naljalt ei tee. Valgust ja varjusid ka eriti ümber ei säti.

Selle postituse juures olevast pildist - midagi siin nagu oleks, kuid samas vau-pildist jääb minu silmis puudu. Sellised pildid, mille suhtes ma otsusele ei jõua, on alati kõige raskemad. Tavaliselt juhtub nii, et peale teatavat seedimisaega jõuan ma järeldusele, et pole see õige. Aga vähemalt üks kord on ka vastupidi juhtunud.

Tänud Imrele tagasiside eest ja kui Sul täitsa juhuslikult peaks viitsimist olema, pane mõne pildi kohta oma mõtted kirja:)

Fotoblokk

Juhtus minuga selline asi, et käisin jälle Ida-Virus trippimas (juba mõned nädalad tagasi tegelikult), käisin ja möllasin, külastasin kohti kuhu isegi mina pole varem roninud (karjäär), tassisin statiivi, tegin (tasakaalukalt ja mõttega) pilti, enda arvates paremas vormis ja paremini ette valmistatud kui kunagi varem... Ja tulemus - mitte ühtegi ligilähedaselt rahuldavat tulemust. Motivatsioon langes, kohe nii langes, et pole pärast seda tõsiselt kaamerat kätte võtnudki. Ja siis muidugi tekivad kohe mõtted stiilis "miks ma seda teen", "keda see huvitab", "miks keegi neid pilte vaatama peaks", jne. Teisest küljest on ka enda kvaliteedistandardid viimasel ajal kõvasti üles läinud, eriti suur hüpe toimus peale David Wardi lugemist. Ka looduspilt.ee regulaarne lugemine on sellesse oma panuse andnud; mitte selles suhtes, et sealt tohutult sisulist tagasisidet tuleks, vaid pigem see, et vaatad mõnda pilti, tead kohe mis ei meeldi/valesti on (aga kommenteerida õnneks ma veel ei saa) ning siis mõtled, et ise oleks ju selle tulemusega päris rahul, samas kui teise inimese pilti hindaks näiteks 3'ga. Mitte pahatahtlikkusest või ärapanemisest, vaid lihtsalt seetõttu, et eks iga autor ole oma piltides rohkem kinni, seal on rohkem emotsioone taga jne, mistõttu ei suudeta ka enda suhtes adekvaatne olla.

Pikk ving sai. Üleval üks pilt karjäärist, tehtud kusagil Sirgala kandis. Edasi on plaanis blogiga suvepuhkusele minna, eks sügisel vaatab, mis ja kas edasi saab. Huvilised/lugejad, kes siit sügisel taas midagi eest sooviks leida, võivad sellest tagasihoidliku keep-it-going-kommentaariga märku anda:)

Minu parim pilt? Acquine arvates küll.


The Online Photographeris oli rohkelt diskussiooni teemal kuidas üks arvutiprogramm piltide ilu hindab. Nimelt on selline välja mõeldud - nimeks ACQUINE. Liiga tõsiselt ei tasu teda loomulikult võtta, kuid vaadates toppe, on seal siiski päris kenad pildid. Kindlasti on väga palju häid pilte ka vähe skoorinud, kategooriad võrreldamatud jne jne. Kriitika jaoks tasub eeltoodud linke lugeda.

Väikest huvi ta minus siiski tekitas, seega proovisin oma Flickri albumi pilte talle ette sööta. Loomulikult meie maitsed ei ühtinud, küll aga sai minu üllatuseks reitingu 80,8/100-st ülevalolev pilt.

Update (26.05): Olgu selgelt välja öeldud, et ma ise seda kaugeltki oma parimaks pildiks ei pea. Olen loomulikult avatud arvamustele ja kuulan tagasisidet hea meelega.

Idatripilt V



Reportaaž on veidi harjumatu žanr minu jaoks, aga mis seal ikka. Tuleb kõik asjad järgi proovida. Ja mis sa haige lapsega kodus istudes ikka muud teed kui blogi kirjutad:)

Inetud luiged (Idatripilt IV)


Kiired ajad, pole tükk aega midagi postitanud ja tegelt pole ka pilti teinud. Ostsin omale printeri, pisikese ja odava, A4 on suurim võimalik suurus. Odav see lõbu sellegipoolest ei ole, nii paberit kui tinti kulub omajagu. Olen printimisest päris palju õppinud, alates värviprofiilidega mässamisest kuni vana tõeni, et mõtlemine tuleb siis teha kui vaateotsijasse vaatad. Histogrammi vaatamise vajalikkus tuli taas päevakorda; vihkan Conani vastavat vaadet ja igatsen siin oma Nokinit taga.

Hiljuti oli The Online Photographeris huvitav artikkel müra kohta, veel huvitavama lingi aga leidsin maintud artikli kommentaaridest. Artikli nimeks Noise, Dynamic Range and Bit Depth in Digital SLRs, sisu korralik mazgajopstva (vähemalt mulle, kes ma signaalitöötlusest ülikoolis kuidagi mööda viilisin), huvitavamad ja arusaadavamad näited/järeldused on peatükis 3. Tegin omale peale seda selgeks, mis tähendab ETTR ja julgen äkki nüüd oma Conani ISO ka üle 100 keerata, kui selleks peaks vajadust olema (jälle kord põhjus Nokinit ja tema auto ISO taga nutta:)).

Web Statistics