Häid pühi! (Jäämaailm I)

Häid pühi ja sujuvat aastavahetust!

Tänan kõiki lugejaid, kes on viitsinud mu pilte vaadata ja vahel mõne kommentaari jätta! Omalt poolt püüan ka järgmisel aastal teid jätkuvalt mugavustsoonist välja viia :)

Pildil - lumi ja jää, jää sees ilmselt rohutuust. Seda, kuidas rohutuustist Maailma Karikas sai, võid ise pakkuda. Luban õige vastuse hiljemalt paari järgmise postitusega ära öelda.

Detsember 2009, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Kavastu maastikukaitseala

Kui minu ülejäänud tööde järgi võiks arvata, et mulle loodusfotograafia ei meeldi, siis tegelikult ei ole nii. Ühest küljest on loodusfotot teha raskem, sest seal on isegi Eesti mõistes sellised margid maas, et enda looming eriti võrdlust ei kannata. Teisest küljest on loodusfotot jälle lihtsam teha, sest need tulevad pingevabalt. Mitte, et ma loodust lõdva randmega klõpsiks, lihtsalt "sisulise töö" jaoks on mul tihtipeale vaja mõni sõber kaasa sebida, kohale sõita, kohapealne transport korraldada, ühtlasi ka raha välja käia, jne. Siis on tahestahtmata ka pinge suurem, et midagi ikka koju tooks. See pilt aga on tehtud lapsega jalutades.

Rahulik meri

Tartus elades tunnen ma regulaarselt puudust merest ja selle avarusest. Liiga harva juhtun ma praegu mere äärde, need üksikud korrad toovad aga alati meelde lapsepõlve Sillamäel. Selline nostalgiline noot täna.

August 2009, Ida-Virumaa, Päite.

Udune

Vahel ei usu ise ka, mida kõike oled hakanud tähele panema, kui pildistamist tõsiselt võtta. Näiteks mitut erinevat sorti udu olemas on. Mõnikord on udu soe ja niiske ning tundub, et neid piisku võiks kahvaga püüda. Järgmisel päeval on sellest järel külma tuule poolt laiali kistud uduräbalad, mis tõrksalt hallile teed annavad. Just nii juhtus üleeelmisel nädalavahetusel, kui järjestikustel päevadel on tehtud ülalolev pilt ja Aidu koskede pilt. Kahju, et mul nii vähe udupilte on. Kahju, et hommikune 20km tööle nii igavad on:)

Detsember 2009, Jõgevamaa.

Tee omale ise kaevandus!

Selle postituse juurde asjalikku juttu ei tule. Ainult üks link: http://taibula.ee/est/reviews/antworks. Veel pilte leiab kirjutades Google või Flickri pildiotsingusse "antworks".



Nagu püsivamad lugejad tähele on pannud, on selle blogi formaat hiljuti (koos uuele aadressile kolimisega) muutunud. Teen palju rohkem sisulist eeltööd, näen rohkem vaeva piltidega - enamik neist ei ole tehtud juhtumisi kolades, vaid teadliku valiku alusel ning mõnikord spetsiaalselt selleks kohale sõites, tekstid on muutunud suvalistest õhtul-õllekõrvale reivimistest asjalikeks infokildudeks (vähemalt nii ma loodan). Püüdlen selle poole, et mu blogi oleks huvitav nii fotograafilises kui ka sisulises mõttes.

Teisest küljest - varasema 13+3 RSS'i subscriberi asemel on nüüd 8+0 (Google Reader + Bloglines). Külastuste arv jääb samasse suurusjärku kevadega, kui ma vanas blogis midagi publitseerisin. Mõned päevad tagasi sain privas järgneva kommentaari osaliseks: "Kesse viitsib seda lugeda, sa ajad ju siukest paska". Vähemalt aus.

Kolmas aspekt - varsti on mul taas mingis mõttes otsustuskoht, sest aega jääb seoses teise lapse sünniga veel vähemaks kui praegu. Fotohobi jääb alles, kuid palju ma jõuan uurimistööd teha ja praegusel tasemel postitusteks vormistada on teine asi.

Seoses sellega rööviks mõned minutid oma lugejate aega ja paluks viitsijatel vastata paarile küsimusele:

1) Üldmulje - kas selle blogi temaatika ja pildid on huvipakkuvad?
2) Tekstidest - kas meeldib pigem asjalik jutt või lihtne lugemine?
3) Mis võiks siin blogis teisiti olla (millised teemad/pildid rohkem huvitavad, mida võiks vähem olla)?

Kui eelistad vastata privaatselt, siis email on karel ät karelkravik punkt com. Olen tänulik tagasiside eest. See ei ole niivõrd "ego boost", pigem püüd vastata lugejate ootustele.

Pildil Kohtla Kaevanduspark-muuseum, tuulutus- ja veekõrvaldusstrekk.

Kohtla Kaevandusmuuseum III - veostrekk

Kaevandamise juures on üks aspekt, millest kaevandusmuuseumi külastades väga hästi aru ei saa. Need on kaevandamise tegelikud mastaabid. Muuseumi külastades jääb mulje, nagu oleks tegemist üksikute käikudega siin-seal, sest seda osa kus tegelikult kaevandati, väga ei näidata. Tänapäeval kasutatav kaevandamismeetod kamberkaevandamine (skeem) jätab terveks (nn kandetervikutesse) ainult ~30% maapõue, ülejäänud 70% võetakse välja. See "ainult 30%" on tegelikult päris palju, nõuka ajal, kui keegi tagajärgedest ei hoolinud, võeti kohati kõik või peaaegu kõik välja, laed varistati. Järele jäänud "vahvelmaastikku" on näha isegi aerofotodelt kui ainult piisavalt hästi otsida (kui aus olla, siis ma ei tea, mis meetodit siin kasutatud on):

Selles artiklis põlevkivi kaevandamise kohta on kaks huvitavat pilti - kaart, mis annab aimu, kui palju seda "alt tühja" ala on ja pilt Estonia kaevandusest, kus on hästi näha kambrid ja tervikud. Siin veel üks fotograafilises mõttes huvitavam pilt Estonia kaevandusest Jarek Jõepera esituses.

In English: Underground passage used to transport extracted oil shale, Kohtla Mine-museum, East-Virumaa, Estonia.

Aidu kosed

Vahepalaks Kaevandusmuuseumi seeria postitustele. Kaevandusmuuseumiga on see seotud niipalju, et nähtav vesi voolab välja sellesama Kohtla kaevanduse suletud osast. Muuseumiks on tehtud ainult ca 1,6km käike. Selgitavat teksti Mailda valla lehelt:
Tänu inimtegevuse ja looduse koosmõjudele on Kohtla metsa ja Aidu karjääri piirile tekkinud juurde veel üks uudne vaatamisväärsus. Nimelt lähevad meie maapõues lasuvad põlevkivikihid lõuna suunas iga kilomeetriga ca. 3 m sügavamale. Seetõttu kaevandatakse Aidu karjääri lõunaosas praegu põlevkivi juba maapinnast paari-kolmekümne meetri sügavuselt. Sama sügavale kõrvaloleva metsa alla jõudsid kaevanduskäigud ka nüüdseks suletud Kohtla kaevanduses. Kuna peale kaevetööde lõpetamist ja pumpade seiskamist on enamus endiseid kaevanduse lõunapoolseid madalamal asuvaid kaevanduskäike täitunud veega siis on sinna tühikutesse sisuliselt tekkinud ca. 18 km² suurune allmaajärv. Kuigi kaevanduskäikude ja karjääri vahele jäeti põlevkivikihtidesse väike puutumata tervik on meie maapõu karsti- ja lõhederikas ning seetõttu on karjääri idakülje tranšee paljandile tekkinud terve allikate ja pisijugade kaskaad ning rida mingeid mägijärve või Norra (mini)fjordi sarnaseid tehisveekogusid. Nähtuse veerohkuse iseloomustamiseks saab tuua fakti, et Aidu karjäärist väljapumbatava vee maht on peale Kohtla kaevanduse sulgemist kasvanud rohkem kui paari tuhande kuupmeetri võrra tunnis.
Allikas: www.maidlavv.ee

PS: Mastaapidest annavad natuke aimu puud vasakul üleval.

Kohtla Kaevandusmuuseum II

Enda kogemustest kaevandusmuuseumis. Olen seal muuseumis käinud kokku kolm korda. Esimene kord aastal 2004 (pildid), teised kaks korda sellel suvel. Ühel korral ununes fotokas maha. Eestikeelsele ekskursioonile sattusin ainult 2004ndal, tänavused olid vene ja soome keeles. Alustan heast - eesti- ja soomekeelset ekskursiooni saan ainult kiita, samas kui venekeelne oli ikka allapoole igasugust arvestust. Giid, endine kaevur, rääkis terve ekskursiooni sellest, kui lahe elu oli Nõukogude ajal kaevuril, kuidas nad lõid restorani ukse jalaga lahti, sõitsid Volgadega ja kuidas kõik naised neid tahtsid ("Вопс, и в карман"). Lisaks pandi paika Ansip, geid ja lesbid, lahendati vananeva ühiskonna probleem (tuleb anda vanuritele luba punase tulega üle tee minna) ja nii edasi.

Midagi uut või vaimukat öelda ei oskagi. Ükskõik mida seal parasjagu räägitakse, olustikku see ei muuda ning viimane on igaljuhul väärt omal nahal kogemist.

In English: Miner train (still functioning) in Kohtla mine-museum, Ida-Virumaa, Estonia.

Kohtla Kaevandusmuuseum I

Alustan uue, kuid lühikese seeriaga Kohtla Kaevanduspark-muuseumist. Taaskord leidsin kaks üsna erinevat lugu kaevandusmuusemi külastajatelt.
Töö kaevanduses on ikka tõeline põrgu või enamgi. Meile demonstreeriti, missugune mürin, kolin, metallikrigin saatis kõikide masinate tööd, lisaks ventilaatori möirgamine. Giid jutustas, kuidas pärast lõhkamist jooksid seniks varjunud kaevurid läbi tolmupilve, käega õhutustorust tuge otsides, hinge ja silmi kinni hoides lõhkamiskohale, kust suruõhk hakkas tolmu ja suitsu kõigepealt ära suruma. Töö tahtis tegemist – muidu oleks kulunud pool päeva, kuni kõik see oleks hajunud.
Pikemalt loe siit (väärt lugu): polevkivi.blogspot.com
Kõige huvitavam oli sõita maa aluse kaevuri rongiga. Olime Katiga ühes vagunis Aarmaa ja Urmoga. Ühte vagunisse mahub 12 inimest. Nägime kuidas kunagi põlevkivi kavendati ja millised olid tööriistad. Asi järgnes nii kuidas töötehnika arenes. Masinad töötasid veel siiani ja saime ka puuriga puurida. /.../ Kõige nõmedam oli see, et all oli niiske ning vett tilkus ülevalt. Juuksed läksid lokki :D

Pärast teepeal läksime Lõunakeskusse ja seal oli laiendus. Lahe. Ostsin rinnahoidjad(mega hea soodustus 269 kroonilt 119´nele), kaks küünelakki(must, punane) ja mingi sprei,et kaitseks juukseid niiskuse eest.
Allikas: kaisa-k.blogspot.com



Enda kogemused on plaanis kirja panna järgmises postituses. Pildil masin, millega põlevkivi vagonettidesse laeti (töötav!), vasakul ääres mõõdupuu, mis näitab põlevkivikihte (nii vähe teda ongi!) ning meie ekskursioonigrupp. Maa all pildistamisel on üks põhiline mure - 30 sekundit on üüratult pikk aeg jälgimiseks, kuidas su grupp lampidega edasi marsib, marsib, marsib ja lõpuks nurga taha kaob, samal ajal kui fotokas ikka säritab ja säritab. Viimaks kostab päästev klõps misjärel saab statiivi kaenlasse haarata ja kauge kuma peale teistele järgi joosta. Lampi ma ju ei võtnud, segab pildistamist.

Web Statistics