Udune mets

Oktoober 2010, Tartumaa.

Lumesadu

Lumesajud on hiljuti popid teemad. Kuna ma viimasel ajal kaameraga välja pole saanud, siis olgu siin üks sügisene pilt. Selle sügise teine lumesadu.

Ükskord ma juhtun sellise valgusega ka oma lemmikkohtadesse.

November 2010, Tartumaa.

PS: lisasin pilte ka oma filmikatsetuste saidile. Ilmselt see tendents jätkub, kuigi kaootiliselt.

Karjäär koju kätte II

Ei mingeid rohelisi järvesid, tilkuvaid kaevanduskäikusid ega muud bling-bling retoorikat, ainult vaikne äng.

August 2009, Ida-Virumaa, Vanaküla karjäär.

Karjäär koju kätte

Mõni loll sõidab sadu kilomeetreid, et karjääri näha. Mõni teine paneb lihtsalt järgmise suitsu ette ja vaatab aknast välja.

Meenutuseks üks teistmoodi pilt samast kohast.

August 2009, Ida-Virumaa, Vanaküla karjäär.

Minu Ida-Virumaa kaart

Eilse motivatsioonipuhangu tulemusena lõpetasin ühe kaua seisnud ja seedinud asja, mis kannab nime "Minu Ida-Virumaa kaart" (link on ka päises). Seal on päris mitmeid kohti, mille koordinaate, julgeks öelda, veebist ei leia (vähemalt ühte kohta otsisin ma ise üle poole aasta).

Selle postituse juurde on oodatud kõik kaardiga seonduv tagasiside.

Eksinud

Olen viimasel ajal mõelnud selle blogi tuleviku üle. Lühidalt öeldes on variandid järgmised:
  1. Jätkata nii nagu on ehk põhimõtteliselt isikliku fotosaidina. Häda aga selles, et viimasel ajal on mul tekkinud mingit materjali mida ma siia sobitada ei oska (näiteks nagu mu filmiprojekt). Ja samuti on mulle jäänud mulje, et fotograafid on küll viimased inimesed, kes minu töödest huvitatud on. Võibolla on pildid kehvad, võibolla teemad valed.
  2. Ida-Viru elu-olu ja reportaaž. Hiljutised ASMV kajastused ja ka näiteks Sompa teema seda ju on. Siin aga tuleb võimaluste piir kiiresti ette, kuna ise kohalik ei ole. Idavirumaalasele ma vaevalt suudan huvitav olla, teistele sõltuvalt teemadest (ASMV teema kogus samapalju hitte kui kogu muu osa ülejäänud aasta jooksul).
  3. Keskkonnafoto ehk see suund, kuhu ma viimasel ajal vahelduva eduga tüürida olen üritanud. Siin tuleb jälle kompetentsi piir vastu ning ühtlasi ei meeldi mulle pooli valida (keskkonnakaitsja vs tööstur), vaid lihtsalt näidata asju nii nagu nad on. Vahel ka veidi loomingulisemas võtmes.
Oleksin tänulik, kui keegi viitsib arvamust avaldada. Võib ka privaatselt meilile (karel.kravik ät gmail.com). Aitäh! Ja kui keegi tunneb, et kui selle saidi nimi ei oleks karelkravik.com, oleks ta nõus siia mõne kaastöö tegema, siis olen ka ettepanekutele avatud.

Leidsin just Jarek Jõepera blogist ühe asjakohase tsitaadi:
On öeldud, et blogimine on nagu kestvussport. Nõus. Raja äärde kogunenud ergutajate kisa on vahetevahel ainuke argument, miks teha järgmine samm.
Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Auvere.

PS: "Eksinud" on pildi pealkiri :)

Viimane valgus Sirgalas

Kui mõni hiljuti seda blogi lugema sattunud inimene peaks arvama, et see on offroad'i blogi - siis ei, ei ole. Ma käin pildistamas Avo Šultsi Mälestusvõistlust, mida peetakse Sirgala ja Narva karjäärides, sest see läheb kokku muu siinse temaatikaga, milleks on põhiliselt tööstusmaastikud ja Ida-Virumaa. Ja teiseks - see on omamoodi väljakutse arvestades aega ja olusid.

Ma ise sattusin seda üritust pildistama nii, et nägin karjääris kolades mitmel pool üpris võimatutes kohtades autojälgi (võrdluseks see pilt) ning koju jõudes kirjutasin Googlesse "sirgala offroad". Edasine on, klišeelikult väljendudes, ajalugu.

Offroad'iga on nüüd paus, järgmise sügiseni. Jätkame vanadel teemadel. Antud postituse pilt on tehtud siis, kui õhtul kell 10 sai t-särgi väel mööda karjääri kolada ja ikka oli palav. Huvitavaid pilte saab siit siis, kui karjäär kinni pannakse ja vee väljapumpamine lõpetatakse, midagi sellist näiteks.

Juuli 2010, Ida-Virumaa, Sirgala karjäär.

Muljeid ASMV'lt

Minu laupäev algab reedeste äparduste tõttu hommikul 4:00, 4:40 on start Sirgala poole. Tartust Mustveeni sajab vihma, siis hakkab lörts ja Ida-Virumaale jõudes on lumetuisk selline, et täistuledega sõita ei kannata. 7:05 olen Sirgalas. Kontaktisikuid ei leia, jooksen tagasi autosse riideid vahetama. Uuesti mandaadis tuleb välja, et ma olen fotograafide autost maha jäänud.

Pildistan siis starti ja teen aega parajaks, kuni fotograafid esimesest kontrollpunktist tagasi tuuakse. ISO3200, täisavaga, milleks on paraku f4, sest vihmakott on mul ainult pikale torule. Edasi saan ühe korraldaja auto peale, kes läheb ümberkukkunud puud likvideerima ning siis edasi järgmisse kontrollpunkti kusagil Viivikonna taga. Seal on üks mõnus mäkketõus, kust üles sõidavad praktiliselt ainult kerged bagimoodi TR-3'd (võistlusklass, kus on enim ümberehitusi lubatud), kõik ülejäänud vintsivad.

Kell on natuke 9 läbi ja ISO saab 1600 peale keerata. Lörts on hõredamaks jäänud aga vihmakoti sisse koguneb ikka mõnusalt niiskust, isegi kinnastega. Teen selle vea, et möllan ainult selle tõusu juures, kuigi on kuulda, et takistusi jagub ka veidi enne seda kohta. Plusspoole pealt püüan kogu aeg meeles pidada, et ma pildistan võistlust ja tagantjärele leian, et see on kokkuvõttes piltide tugevaim külg. Suusapüksid on nüüd seest ja väljast pea kubemeni märjad, aga Muck Boots'id ja jope peavad.

Kella 11 paiku liigume järgmisse kontrollpunkti Kurtna järvistu ja karjääride piiril, kus osad autod tangivad ja edasi raba peale müttama lähevad. Jõhvi kaudu asfaltteed mööda sinna on 55km, Orult otse läbi metsa vähem, aga selle eest on tee "mõnus". Õnneks saavad sõiduga riided natuke kuivada. Rabasõitu kahjuks ei näe, sest esialgu sõidetakse Tootsi Turbakaevanduse teid pidi ja see kontrollpunkt on kokkuvõttes suht pettumus. Püüan kõik möödaminevad autod pildile saada ja mõned kaasaveokad teha. Päeva kõige valgem aeg, ISO800 ja kaasaveokate jaoks f8. Midagi erilist ma siit ei saa ning varsti sõidame ühe oma tiimile kütust toonud tegelasega tagasi Sirgalasse. Riided on nüüd juba üpris talutavad ja aeg kiire lõuna jaoks.

Kell 2 olen oma autoga Sirgala vaatetorni juures, kus on vaatamist nii palju, et tuleb lausa valikuid teha, sest ühte autot saab ainult ühest kohast korralikult pildistada. Alustuseks üks väga järsk ja pikk langus (üks ATV sõideti pannkoogiks seal, ülejäänud läksid teist teed), siis muhe astmetega tõus ja veidi eemal veel 2 langust, 1 tõus ja väiksemat sorti mudaauk. Põhimõtteliselt võimlengi siin kuni hämarani. Autodega on lood hõredad, liidrid on juba siit läbi ning TR-1 ja TR-2 möllavad alles kuskil rabas. TR-3'sid ja vabaklassi siiski liigub.

Püüan valgusest ja erinevatest kohtadest viimast võtta ning katsetan veel kaasaveokaid ja keskkonnakaid. Väsimus ja külm hakkavad võimust võtma ja ideed otsa saama. Tuul on kõva ja külm, särk ja müts on märjad, esimene aku annab otsad (peale 450 pilti). Liigun tagasi võistluskeskusse.

Passin veel natuke aega finishi lähedal, näen kolme autot, teen paar pilti aga juba on pime ja külm teeb ka liiga, niiet otsustan fotopäeva lõppenuks kuulutada. Joon võistluskeskuses ühe suure tee, vahetan autos riided kuivade vastu ja hakkan koju sõitma. Minul on ees 2,5 tundi koduteed, võistluse lõpuni aga on veel 14h (võistluskeskuses kuulsin ühe viimase asjana, et naiste võistkond on umbes poolel teel ja tahtsid katkestada, aga keegi ei viitsinud neile treilaga järgi minna:)).

Kokkuvõttes on jube hea tunne, et sai käidud ja tehtud. Mõned unistuste pildid jäid tegemata, aga kogemuse võrra olen rikkam ja kindlasti järgisel aastal ka kohal.

Pilte ASMV 2010'lt

Minu tänavuse ASMV pilte saab näha sellelt aadressilt või klikkides päises olevat linki "Offroad". Ajapikku plaanin sinna veel pilte ja ka kommentaare lisada.

Pildil HMM ehk Home Made Monster.

November 2010, Ida-Virumaa, Sirgala karjäär.

ASMV'le fotograafiks

Kui kellelgi on tõsine huvi minna sellele üritusele pilti tegema võib lugeda seda postitust 4x4 foorumist (millegipärast seda postitust enam ei eksisteeri).

See on pilt 2009. aasta samast üritusest. Kõikide Avo Šultsi Mälestusvõistluse piltide vaatamiseks tegin eraldi tag'i ASMV.

November 2009, Ida-Virumaa, Sirgala.

Avo Šultsi Mälestusvõistlus 2010

Juba sellel nädalavahetusel stardib offroad ralli Avo Šultsi Mälestusvõistlus 2010. 150km raskesti läbitavat maastikku ja spetsiaalselt selleks ehitatud autod. Nagu ka koduleheküljel kirjas - see on tegelikult sõitjate võistlus, pealt vaatamiseks on seal võimalused nii nagu nad on ehk tegelikult oleks ka selleks vastavat tehnikat vaja. Sellegipoolest on plaanis kohale minna ja võtta üritusest pildi mõttes kõik, mis võtta annab.

Pilt 2009 aasta ASMV'lt. Siin veel üks varasem pilt.

November 2009, Ida-Virumaa, Sirgala.

Eesti Elektrijaam - soe kanal

Kuna soojusetarbijaid läheduses ei ole, köetakse elektritootmise kõrvalnähtusena soojaks jõetäis vett. Kui ma vahest võõrastele neid kohti näitan ja räägin kuidas me poisikestena siin peale kartulivõttu ujumas käisime, siis küsitakse alati, et kas selles vees siis kõlbab ujuda? Kõlbab, kõlbab, sellesamas jões oli vanasti isegi mitu kalakasvatust. Natuke allavoolu on üks (jõe kohta) täitsa normaalne ujumiskoht, ise sai seal vist viimati 2009 aasta suvel ujutud.

Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Eesti Elektrijaam - katlaruum

Temperatuur nagu saunas, mürin ja värin nagu lennukis, tolm nagu suvise kruusatee ääres, valgus olematu. Siin võiks terve päeva ringi turnida ja paremat kadreeringut otsida.

Iga selline katel põletab ca miljon tonni põlevkivi aastas, ~2700 tonni päevas, ~110 tonni tunnis.

Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Eesti Elektrijaam - juhtimiskeskus

Tegelikult siiski üks paljudest juhtimiskeskustest - igal plokil on oma, kokku 8 plokki. Siit juhitakse uusimat, nn tsiruleeriva keevkihiga katelt. Seadme võimsuseks on 215 MW ehk umbes viiendik Eesti hetkevajadusest. Ja ühtlasi kaks korda rohkem, kui Eesti taastuvenergia toodang kokku.

Võrdluseks renoveerimata energiaploki juhtimiskeskus, mis näeb välja umbes nagu arvuti Alieni filmist. Kahjuks suht ebaõnnestunud pilt.

Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Eesti Elektrijaam - turbiinisaal

Hiljuti oli mul üpris unikaalne võimalus külastada Eesti Elektrijaama ja õlitehast. Siin ja paaris järgnevas postituses mõned pildid sellest käigust. Eelmises postituses ka tegelikult.

Selles saalis toodetakse märgatav osa Eestile vajaminevast elektrist - sel ajal näitas tabloo 1151 MW, mis on üle kahe kolmandiku eelmise talve tipphetkest 1556 MW'st.

Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Enefit 280

Sellel pildil on üleeilse Delfi artikli pealkirjaga "Eesti Energia paigaldab õlitehasesse seadmeid" valguses isegi teatav uudisväärtus. Justnimelt siia kerkib Enefiti uus ambitsioonikas põlevkiviõli tehas, milles kasutatud tehnoloogiaid koos Outotec'iga maailma eksportima plaanitakse hakata. Siiasamasse kõrvale plaanitakse rajada lisaks veel kaks 300MW energiaplokki, mis hakkavad asendama praeguse Eesti Elektrijaama pensionile saadetavaid plokke. Uudisest võiks välja tuua järgmise lõigu:
Aastas tarbib uus õlitehas 2,26 miljonit tonni põlevkivi tootes lisaks põlevkiviõlile ka 75 miljonit m³ uttegaasi, mis kasutatakse ära elektrienergia tootmiseks. Lisaks on tehasega integreeritud 35 MW auruturbiin elektritootmiseks, mis kasutab ära õlitootmisel tekkivat jääksoojust.
Ning lisaks sellele põletatakse siin põlevkivi tuhaks, mitte poolkoksiks nagu seda teeb VKG õlitehas. Lennukad insenerimõtted.

Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Silmet ja Sillamäe, 2009

Jätk eelmisele postitusele. Ega siin väga midagi öelda polegi, kui siis ehk niipalju, et veel 10 aastat tagasi oli siin meie oma väike Tšernobõl - 100-300 μR/h numbrites.

November 2009, Ida-Virumaa, Sillamäe.

Silmet ja Sillamäe, ca 1999

Tänane EPLi artikkel Silmeti kohta ajendas täiendama oma põhiliselt igavatest dok-kaadritest koosnevat seeriat "enne ja nüüd". Praeguse naftasaaduste terminali asemel oli tol ajal Silmeti happeladu, kus linnalegendide järgi kehtisid rusikareegelid: loiku ei tohi astuda, üles ei tohi vaadata, torude alla ei tohi minna. Aga kui õhk virvendab, siis on häire.

90-ndad, Ida-Virumaa, Sillamäe.

Offroad Sirgala karjääris

Ja veel natuke ekstreemspordi teemadel - lähenemas on selleaastane Avo Šultsi Mälestusvõistlus. 19-21 november on minu kalendris juba broneeritud. Sirgalas näeme, raisk!

Pilt 2009 aasta ASMV'lt.

November 2009, Ida-Virumaa, Sirgala karjäär.

Sukeldumine mahajäetud kaevanduses

Jätkame kaevandusvaringute teemaga. Mõnda aega tagasi avanes mul võimalus näha sellist vaatepilti - see on maapinnale avanev varinguauk. Tegin tookord vaid paar dok-kaadrit enda arhiivi, sest mul paluti sellest mitte kirjutada (kuna allolevates videotes on tunduvalt rohkem näha, siis ma usun, et minu pilt ei ole probleem). Nüüd aga on üks julge tegelane otsustanud sealtkaudu kaevandusse sukelduma minna:



(Kliki pildile, et vaadata esimest osa Youtubes)

(Kliki pildile, et vaadata teist osa Youtubes)

Detsember 2009, Ida-Virumaa.

PS: Kuigi pereinimesena tundub ka mulle selle video vormistus veidi küsitav, ei tahaks ma siinkohal moraliseerima hakata.

Tammiku kaevanduse varinguauk

Vahelduseks kunstilisele lähenemisele taas natuke lihtsat dokumentalistikat. Olen hakanud endale aru andma, et just dok-kaadrid on seni põhiosaks minu piltidest. Ei teagi öelda, kas see on hea või halb või kas peaks kuhugi mujale püüdlema.

Sellest pildist - kaevandusvaring altpoolt on ära näidatud, selline pilt avaneb maa pealt. Selle augu juurde on hiljem kraav kaevatud, et väljavoolavat vett ära juhtida. Kaevandusvaringud on täna popp teema; õnneks juhtus see varing ajal, mil Tammiku kaevandus juba suletud oli.

Mai 2010, Ida-Virumaa, Kose kant.

Superkopp või minihobune?

Kui ma selle pildi fotokalasse panin, arvati kohe, et see on mitmest pildist kokku pandud. Ei ole. Kõik elemendid siin pildil on oma õiges suuruses, lõikamata kaader. Digitöötlust on küll - mustvalge + solarisatsioon. Enda selle hooaja üks lemmikpilte.

PS: Võrreldes näiteks sellelt pildilt paistvate masinatega, on see siin pigem miniekskavaator.

August 2010, Ida-Virumaa, Vanaküla karjäär.

Taevasaared

September 2010, Ida-Virumaa, Sirgala karjäär.

Karu jäljed

Kui ma kunagi lugesin, et mahajäetud karjääride aladel elutsevad karud, pidasin ma seda esiti rohkem kuulujutu tasemel infoks ega võtnud väga tõsiselt. Et kui nad isegi elutsevad, siis mul pole nagunii mingit võimalust neid näha. Ja ega ma näinud ei olegi. Küll aga olen sellele siiski sammukese lähemal - tean nüüd vähemalt ühte kohta, kus karu(d) käinud on.

Jälgede leidmise hetkel ei osanud ma sellele erilist tähtsust omistada, tegin vaid kiirelt paar pilti ning ühtlasi tekkis tahtmine kiiremini auto juurde jõuda, sest oli juba peaaegu pime. Tagantjärele mõeldes loeks selle siiski fotoaasta tähtsündmuste hulka.

September 2010, Ida-Virumaa, Sirgala karjäär.

Meresuu

Tagasi septembris, nagu lubatud. Plaan oli küll algusest alustada; plaanid on alati head. Venitanud olen põhiliselt sellepärast, et pildisaak on sel hooajal äärmiselt kesine olnud. Lisaks ootavad nii mõnedki kaadrid seda aega, kui ma lõpuks omale skänneri soetan.

Paras ajaröövel on olnud üks fototeemaline küsimuste-vastuste sait, milles ma kaasa löön: http://photo.stackexchange.com. Kellele StackOverflow formaat tuttav, siis see on sama mootori peal. Tunduvalt viisakam kui Fotokala foorum, sest trollid hääletatakse kiiresti maha, teistpidi on seal jällegi tuntav puudus fotograafidest, sest kasutajaskonna enamuse tunduvad moodustavat endised Joel on Software lugejad.

Pildist - ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestus puhkusest. Jah, ka ilusaimad hetked puhkusest veetsin ma Ida-Virumaal.

Juuli 2010, Ida-Virumaa, Narva-Jõesuu.

Äiksetorm läbi päikseloojangu

Töölt koju jõudes avastasin, et äike oli meie tänaval ühe maja kõrvalhoone põlema pannud. Tuletõrje mässas terve õhtu, aga suurt midagi järele sealt ei jäänud. Hea vähemalt, et mitte elumaja. Päikseloojangu ajaks tuli aga uus torm ning kõik ümberringi värvus väga sürrilt punaseks. Kuna lapsed nagunii magada ei saanud, hüppasin korraks välja ja tegid räästa all kössitades mõned pildid.

See pilt on värvide mõttes nii nagu ta kaamerast tuli - WB 4500K, kontrast +1, värviküllastatus 0. Teravale silmale nähtav banding tekkis pärast AdobeRGBst konvertimist ja veebi jaoks salvestamist. Ju siis olid värvid nii erilised. Ilmastikunähtus oli minu jaoks igatahes esmakordne.

Juuli 2010, Tartumaa.

Kaevandusmuuseum, vol palju

Ma ei ole suurem Joe McNally austaja, kuid hiljutises postituses tema blogis jäi silma üks huvitav mõte:
The camera is a machine that produces change. Every time you shoot with meaning, like a tree, you grow another ring.
Suvi 2009, Ida-Virumaa, Kohtla Kaevanduspark-muuseum.

Kaevandusmuuseum, parandatud väljalase

Kaevandusmuuseumiga mul kohe kuidagi ei vea. Eelmisel suvel sõitsin 40km ja avastasin, et statiiv on pagasiruumis, kuid kaamerakotti pole. Eelmisel nädalavahetusel kordus ebameeldiv üllatus - seekord oli statiiv ja üks objektiiv maha jäänud. Oli küll üks ISO3200 film, kuid ainult sellega ei söandanud aega raiskama hakata ning karta on, et enamikes situatsioonides oleks sellest kaugelt liiga vähe olnud isegi 6400 peale push'ituna (kui eelmise korra tüüpilised parameetrid olid ISO200 f5,6 15sek, siis parimal juhul oleks saanud ISO6400 f2.8 1/8 välja venitada, mis on käest pildistamiseks siiski ebapiisav).

Teine õppetund selle pildi juures seisnes minu jaoks järeltöötluses, mille ma esimesel korral ikka korralikult untsu olen suutnud keerata. Usun, et see siin annab emotsiooni tunduvalt paremini edasi kui eelmine versioon. Just emotsiooni, sest julgus väita, et mu pildid tegelikke olusid kajastavad, kadus minust koos erinevate RAW-konverterite testimisega.

Suvi 2009, Ida-Virumaa, Kohtla Kaevanduspark-muuseum.

Sompa Trainspotting

Tavaline kolikamber, eksole. Aga vaatame detaile:

Selline nägi välja mu sõbra Sompa korter, kui ta sinna peale talvehooaega ja sissemurdmist koristama läks. Minu jaoks oli see rohkem Trainspottingut ühel päeval, kui ma varem näinud olen. See süstal polnud ainus, vereplekkidest mööda astuda oli pea võimatu ning paketist ei puudunud ka Šotimaa kõige hullem peldik. Nagu seletas naabripoiss Ivan: "Иыхви - ето уже другая страна, у нас здесь своя автономия".

Juuli 2010, Ida-Virumaa, Sompa.

Võsa ja muu ebaoluline

Põhimõtteliselt on nii, et tuli lihtsalt tahtmine neid kahte pilti koos esitleda. Arvamust ei vaevu küsima, neid ju nagunii ei tule :)

Ühtlasi on mul nüüd plaan suvepuhkusele minna, sest tundub, et ülejäänud internet on seda juba teinud. Mõni ime, kui õue vaadata. Oluliste teemadega olen tagasi jälle septembris. Kes veel RSS'i ei kasuta, kuid tahab teada, kui uued pildid tulevad, siis soovitan selle lingi http://www.karelkravik.com/feeds/posts/default näiteks Google Reader'isse panna.

Hüva pildisuve!

PS: Kui kellelgi on tõsine soov oma Nikon Coolscan'ist lahti saada, siis võta ühendust karel ät karelkravik punkt com. Ehk saame kokkuleppele.

Kirde-Eesti keskkonna hullud ajad on möödas?

Ühe kõrtsiolengu käigus tekkis mul diskussioon teemal "kas Ida-Virumaal on tõesti kõik nii pahasti nagu ma kirjutan?". Ei ole. Täpselt samamoodi nagu ei ole USAs kõik paksud ja lollid, Aafrikas ainult inimsööjad, Iraagis ei saa igal sammul kuuli jne. Kui teha sama põhjalikult eeltööd kajastamaks positiivset poolt, saaks sealt võibolla isegi rohkem artikleid ja pilte, mine tea. Näiteks kuidas põlevkivi kaevandamismahtude tõstmine looks uusi töökohti ja elavdaks majandust. Kisubki irooniaks jälle.

Asjalikumat keskkonnaalast infot pakub artikkel Eesti Looduses pealkirjaga "Kirde-Eesti keskkonna hullud ajad on möödas". Ütleme nii, et kui mult keegi küsiks, kas ma tahan (tagasi) Ida-Virumaale elama minna, siis vastus oleks "ei", kuid seda mitte keskkonnaprobleemide pärast. Viidates eelnevale artiklile sai ökoloogilise katastroofi äärel oldud aeg seal täies mahus mööda saadetud (1980-1998).

Juuni 2010, kaevanduslangatused Ida-Virumaal Sompa lähistel. Boonuseks üks varasem pilt samast kohast, mis on küll tehniliselt untsus, kuid see eest kõnekamgi kui siinne.

Ida-Viru nõiakaev II ehk kaevanduse väljavool

UPDATE: uuemad pildid (2011) ja postitus koos videoga (2013).

Sama koht mis eelmisel pildil, ainult veidi teise nurga alt. Vastupidiselt kõigile eeldustele ei pumbata seda vett sealt välja - täitsa ise voolab. Selle koha all on 2002. aastal suletud Ahtme kaevandus. Kokku on Ahtme kaevanduses umbes 36 miljonit kuupmeetrit vett (allikas), võrdluseks on näiteks Tallinnat veega varustavas Ülemiste järves umbes 17 miljonit kuupmeetrit vett (allikas). Ja see on ainult üks kaevandus.

Skeptik.ee'st loetud vitsameeste lugudega seoses tuli pähe selline asi - kui on kellelgi tahtmist oma veesoonte leidmise võimeid testida, siis ei pea seda mitte tegema Tuhala kandis maaaluseid jõgesid (loe: karstilõhesid) otsides, vaid võtku aga suletud kaevanduste plaanid ja GPS ning sõitku Ida-Virumaale. Seal on vist lihtsam leida neid kohti, kus vett all ei ole.

Mai 2010, Ida-Virumaa, Kose kant.

Nõiakaev Ida-Virumaa moodi

UPDATE: uuemad pildid (2011) ja postitus koos videoga (2013).

Pane ainult raketised ümber, kook peale ja sildid püsti. Lisaks oleks vaja korraliku legendi, miks mitte ka üks energiasammas, maa silm või kosmiline püramiid ning vaatamisväärsus ongi valmis. Siis on soovitav leida veel mõtteline vaenlane, kelle eest asja kaitsma peab ning asi üleriigilise kella külge panna. Hotell-motell, tasuline parkla, burksiputka ja kurat teab millega tegelev koolitusfirma ning asi hakkab juba Ostap Benderit meenutama. Millega päriselt tegu on, ei mäleta aasta-paari pärast enam keegi.

Mai 2010, Ida-Virumaa, Kose lähistel.

Suvalisi mõtteid

Sõitsin mõned päevad tagasi trajektooril Koosa-Varnja-Alatskivi-Koosa. Võrratud kohad, tohutult palju materjali. Ainult et - see jobu, kellel kaamera kaasas on, on võimetu suhtestuma. Pakuks, et inimesed kellest ma mööda sõitsin, mõtlesid - mingi linnavurle on tulnud oma vaeseid sugulasi otsima (ei olnud nii, linnavurle tahtis Peipsi äärde saada). Ja mina mõtlesin kahjutundega - veel 10 aastat kontoritooli nühkamist ning mul on veel vähem ühist kõige sellega siin. Veel kaugemal sellest reaalsusest, veel vähem võimeline suhtestuma. StarFM'ist tuli Depeche Mode'i "Home", aga raadiolevi sai otsa ning ma pidin loo lõpuni kuulamiseks plaadi välja otsima. Ei läinud paremaks.

Mingi teine päev. Kirjutan Googlesse "cross processing" ja saan teada, et Tony Scotti "Domino" on ka cross process'itud positiivfilmi peale lastud. Vaja mälu värskendada. Muidugi on juutuubis terve film olemas ning ülejäänud õhtu möödub "Domino" ja 5 õlle seltsis. Kas C-41 filmi E-6 keemia sees protsessides tekib positiiv- või negatiivkujutus, mul meelde ei jäänudki. Ei tundunud väga oluline ka enam. Selle eest mõtlesin pärast pingsalt, et kuidas saada sellist pilti, millel mu enda jaoks mõte oleks. Ja äkki siis kunagi tulevad need ka, millel kellegi teise jaoks mõte on. Mõtlesin välja, aga hommikul ei mäletanud.

Kaevanduse varing altpoolt

Kui langatusepildid näitasid, milline näeb välja varisenud kaevandus ülaltpoolt, siis selline on vaade altpoolt. Pilt ei ole minu tehtud, kuid avaldan selle autori loal, sest pean seda ise üheks mõjusamaks pildiks, mida ma kunagi näinud olen. Ning ma olen näinud The Big Picture õliseid pelikane ja EnglishRussia Vene kaevanduste pilte, kuid need jäävad kuidagi kaugeks, nagu ikka need väljamaa uudised.

See siin on midagi muud, see on meie oma kodune põlevkivikaevandus. Siit tuleb meie elekter ja kütteõli. Suht suvaline läbisõit Ida-Virumaalt tähendab tõenäoliselt mõnest sarnasest kohast üle sõitmist. Või siis juba varisenud või veel varisemata kaevanduskäigust (kaeveõõnest oleks õige öelda, käike teevad sipelgad). Peale selle pildi nägemist ei suuda ma enam idas ringi sõita, ilma et ma mõtleks, mis parasjagu mu all võiks olla.

Link autori teistele piltidele samast seeriast (update: kahjuks pole need pildid enam saadaval). Minu lugupidamine.



Administratiivse poole pealt - nüüdseks ja edaspidiseks - kui ma avaldan pilte, mis ei ole minu tehtud, siis neil on kindlasti selle kohta eraldi märge juures. Pildid, mille juures autorlust eraldi välja toodud ei ole, on mu enda tehtud.

Kaevanduse langatused II

Sellel ja eelmisel pildil nähtav maapinna lainetus on tekkinud kaevandustest, mis on aja jooksul sisse varisenud või varistatud juba kaevandamise käigus. Sisselangenud osa vaheldub kõrgemate tervikute ja paremini toestatud väljaveostrekkidega, moodustades kohati isegi aerofotolt nähtava mustri (punased täpid on viimase kahe pildi tegemise asukohad).

Mida mõtlevad nendes majades elavad inimesed? Delikaatne teema, millega võiks emotsionaalseks minna. Ei tea ja ei taha. Selge on see, et kunagi oli see maapind enamvähem sile, nüüd ta seda enam ei ole. Kuidas see sisselangemise protsess välja näeb - ei oska öelda. Kuid usun, et üle kõige ihkavad need inimesed stabiilsust - et ükskord oleks need vajumised vajutud.

Aprill 2010, Ida-Virumaa, Ereda kant.

Mis on pildil?

Alustan uue seeriaga, kuid ei tahaks päris esimese pildi juures veel välja lobiseda, millega tegu on, sest ega neid pinnavorme kohates ju ka silti juures pole. Tahab keegi pakkuda:)?

Aprill 2010, Ida-Virumaa, Ereda kant.

Agraarne dekadents. Eesti Soojuselektrijaam.


Päevakajalistel teemadel: "Virumaa rannaäär sobiks tuumajaama asukohaks". Nii mõnedki korstnad Ida-Virumaa vaateid juba ilustavad - pildil Eesti Soojuselektrijaam nähtuna Sinimäe vaatetornist (ca 11km linnulennult). Kuskilt on kõrvataha jäänud nagu oleks tegemist Eesti suurima hoonega, kuid kinnitust ma sellele faktile ei leidnud.

September 2009, Ida-Virumaa, Sinimäe.

PS: Huvitava fotograafilise käsitluse tuumajaamadest leiab fotograaf Jürgen Nefzger'i raamatust "Fluffy Clouds". Soovitan.

Rütmist väljas

Rütmist väljas mitmes mõttes. Nii see pilt, kui postitused siin saidil, kui ka elu üldiselt. Piltidega on ka keeruline, sest need mis meeldivad, ei sobi eriti üldise suunitlusega ja need mis sobivad, jälle ei meeldi. Üleüldse on piltide "nägemine" läinud "tegemisest" nii palju ette, et tuleb vist varsti suvepuhkus välja kuulutada.

Paar postitust tagasi kirjutasin kompromissist efektide ja abstraktsuse vahel. Siin on mõned näited katsetustest: esimene, teine ja kolmas. Kõik nad on enamvähem nii nagu nad kaamerast on tulnud. Kel viitsimist, võib arvamust avaldada. Minu valik juuresolevale pildile langes eelkõige tänu kompositsioonile või täpsemalt, tänu selle olemasolule.

Aprill 2010, Tartumaa.

Kust jookseb piir?

Pildi saamiseks kulutatud ajal on enamasti seos pildi headusega. Peaaegu alati viib suurem valim parema pildini, isegi kui peaks valitama esimene pilt.

Autori töödesse süvenemiseks kulutatud ajal on seos selle autori tööde mõistmisega. Käekiri on võti. Need asjad mida me mõistame, omavad meie silmis rohkem väärtust, kui need mida me ei mõista. Aga kui tihti me ajame segamini ära tundmise ja meeldimise? Millal saab ära tundmisest eelarvamus?

Kui me ei ole kulutanud piisavalt aega süvenemiseks ja kui me ei ole mõistnud, kas me siis tohime hinnangut anda? Kui palju kelle aega on "piisavalt"?

Kas sai palju ühe postituse kohta :)? Mina igatahes lõin pärast pikka pausi lahti Freeman Pattersoni raamatu ja seekord mulle meeldis see, mida ma nägin.

Web Statistics