Näitavad hambaid

Nädalavahetusel tegin selle aasta esimese tõsisema fotoretke ja seoses sellega hakkasin mõtlema, et kui palju ma fotohobi tähe all reaalselt pildistamisele aega kulutan. Selle retke käigus külastatud kohtade leidmiseks ja mõistmiseks tegin ma talve jooksul masendava hulga eeltööd. Ma ei oska isegi hinnata - 1 täis töönädal oleks igatahes vähe pakutud, kuu vist jälle väike liialdus. Asja uurima hakates ei tea ju ka kunagi, et kas sellest saab ühe pildi või terve seeria. Või elutöö.

Kohalesõiduks Ida-Virumaale ja ettevalmistusteks võib nädalavahetuse rahulikult reserveerida. Ringisõiduks ja otsimiseks kulus vast kokku 6-7h ja kaamerat hoidsin ma sellest ajast käes võibolla 1,5-2h. Pilti - ei saanud. Kuigi ma arvatavasti lasen oma niigi olematut latti natuke alla ja avaldan sealt mõned (sest võimalus asja parandada tekib alles järgmise suurveega).

Sellest pildist - möödasõidul nägin Peipsi kohal vägevaid vihmapilvi ning tegin seal roostikus kohe pikema peatuse. Saagiks see pilt. Lisaks nägin möödalennul - oma silmaga ja nii suurt - haukalist (kui leidub mõni kompetentne lugeja, kes oskab öelda, kellega täpsemalt tegu - olen tänulik).

Kokkuvõttes - hindamatud kogemused.

Aprill 2010, Jõgevamaa, Ninasi kant.



PS: Kuigi LAFi teemal on veel kaks mustandit vedelemas, tõmban siinkohal joone alla. Ehk järgmisel aastal samal ajal on midagi targemat öelda.

LAF 2010 järelkajasid II. Käiguvahetus.

Vaatleme nüüd natuke ajalugu ja võtame ette seniilmunud LAF'i aastaraamatud. Minul on neid kodus kolm (nüüd siis juba neli). Vaatame pilte tähelepanelikult. Ma ei oska neile piltidele ühiseid nimetajaid välja tuua, kuid mingi muster siiski nagu oleks. Surugem maha oma maitse ja eelistused ning üritagem sinna ritta häid (!) pilte valida. Mul õnnestus tänavu kategooriasse "Inimene ja loodus" laekunud 868 pildi hulgast leida 5, millest 3 leidsid äramärkimist ka žürii poolt. Mitme otsaga asi - algaja võib nii fotomaailmas teed otsida, elukutselised peaks juba nagunii oskama vastavalt kontekstile "käiku vahetada", kuid kujunevale maitsele/stiilile võib taoline tegevus üsna laastavat mõju avaldada. Jah, LAF oma kiiksudega ei pruugi hästi töötada hüppelauana väljamaa konkursitele, kuid kas see on üldse eesmärk? Ning kas praktika ei tõesta mitte vastupidist?

Koduses raamatupoes oli olemas ka kolm BBC Wildlife'i konkursi portfooliot, üks Tartese pildiga ja kaks varasemat. Vahe LAFiga on märgatav (ma mõtlen just stiile) ja vabalt võib kujutleda pilti, mis võidab BBC konkursi ning LAFil isegi ära mainitud ei saa. Kindlasti tekitaks see palju paksu verd siin konnatiigis, aga kas see oleks halb või näitaks kellegi ebapädevust - ma ei oska öelda. Vaevalt, absoluuti lihtsalt pole olemas. Küll aga mõõdupuude erinevust. Ning kui üritada seda erinevust kirjeldada, siis ei ole mitte nii, et ühed mõõdavad fotot joonlauaga ja saavad 10 ühikut ja teised sama joonlauaga 2, vaid pigem sedasorti erinevus, et ühed mõõdavad ja teised kaaluvad.

Mõned tahaks Tallinna pilvelõhkujaid täis toppida, teised näevad kurja vaeva, et Muhu seelikuid kududa. Eesti keel on suhteliselt lihtsasti defineeritav asi, mille säilimise eest me kõik hea seisaksime. Eesti looduspildikeelt pole keegi üritanudki defineerida, aga kas see annab põhjust seda definitsiooni kusagilt üle võtta?

Individuaalses plaanis on arvatavasti iga fotograafi unistuseks olla omanäoline, oma käekirja ja pildikeelega. Miks peaks Eesti Looduse Aasta Foto meie niigi globaliseerunud digitaalses maailmas olema kusagilt kopeeritud, mingeid võõraid malle jälgiv etteaimatavate tulemustega klantspildivõistlus? Pigem siis juba loterii unikaalsetest Muhu seelikutest.

Tooks teksti ilmestamiseks ühe näite kategooriast "Loomad tegutsemas", mille võitis Remo Savisaare pilt pajuvõsa näksivast koprast. Remo avaldab 5 päeva nädalas oma blogis valitud pilte, see teeb umbes 260 pilti aastas. Lisaks hoiab ta ilmselt parimaid ~10-20% piltidest erinevate konkursite/raamatute tarbeks. Seega umbes 300 väga hea pildi hulgast valis ta LAFile 15 ning see kobras oli nende hulgas. Kas tõesti sellepärast, et tal ei olnud muud võtta? Vaevalt küll. Ma pakun, et see oli teadlik valik, püüdes tabada "LAFi maitset" ja maksimeerida oma võimalusi.

Täiendus: Nagu ka eelmisel korral ei püüa ma kellegagi vaielda või veel vähem ära panna, üritan lihtsalt üles tähendada oma LAFiga seostunud mõtteid. Kõike öeldut tasuks võtta - nagu blogosfääris toimuvat ikka - eluterve skepsisega. Küllap ma paari aasta pärast mõtlen, et seda kirjutades pidin ma olema fotograafiliselt kirjaoskamatu, aga no mis seals ikka, vähemalt on arengust märk maas :)



Juuresolev pilt on ambitsioonitu näide tavalisest loojangupaanikast, kui järsku avastad, et päike tuli pilve tagant välja ja pole midagi pildistada. Taotluslikult igavapoolne, sest selle postituse sisuks on tekst.

Jaanuar 2010, Tartumaa.

LAF 2010 järekajasid. Mh? vs vau!

Olen LAF'ist osa võtnud kahel korral, 1998 ja 2010. Mäletan ennast 98ndal vaatamas Vahur Puigi võidupilti (või oli see seeria?) ja mõtlemas: "mis kuradi asi see on?". Häbi tunnistadagi.

Aastal 2010 pean taas tunnistama, et peale Grand Prixi välja kuulutamist oli mu esimene reaktsioon pigem "mh?" kui "vau!". Olen palju mõelnud, miks see nii oli.

Alustame žüriist. Kes on žüriis? Mis pilte nad teevad? Milliseid nad oma raamatutesse valivad? Käisin raamatupoes vaatamas Tiit Leito raamatut "Eesti metsad". Inglise keeles on hea omadussõna: subtle, eestikeelne 'vaevuhoomatav' on minu jaoks natuke negatiivse varjundiga (umbes nagu kas autor või vaataja oleks süüdi, et ei hoomata), mida siin ei peaks olema. Võimalusel vaadake raamatut, see selgitab mu mõtet. Või püüame leida sellest pildist wu ja äkki me olemegi võidupildi lahtimõtestamisega kusagile jõudnud.

Vähestel žüriiliikmetel on oma koduleheküljed. Oma fotokarjääri on nad tõenäoliselt alustanud filmile pildistades ning auväärse žüriiliikme koha teeninud välja paberil pilte esitledes. Tänapäeval on piltnike põhiline väljund veeb (tahaks vaielda? loe lõpuni:). Kui su pilt ei jää netbook'i ekraanil thumbnail'ina silma, siis sa ei jõua kuhugi. Retooriline liialdus. Millised jäävad silma? Julged värvid, äratuntavad kujundid. Jajah, peale seda tehakse võibolla emotsiooniost ja tellitakse pilt omale seinale; trükiväljund ei ole olemata. Aga üks oluline vahelüli on tekkinud, millele varem väga mõtlema ei pidanud, kuid mis tänapäeval on ülioluline.

Teeme pilditunnetuse erinevuse ilmestamiseks ühe eksperimendi - kirjutame Flickrisse "forest" ja skännime, diagonaalis, süvenemata, nagu tavaliselt. Jäi see pilt silma? Umbes nii töötab Flickri "interestingness"; mitte läbimõeldud esteetikal, vaid refleksil, mille abil meie esivanemad savannist lõvi leida üritasid. Võitluses tähelepanu eest on realism tahaplaanile jäänud.

Eks siit tulebki see erinevus - kui varem pidi pilt töötama suurelt ja seinal, olukorras, kus vaatajal on aega süvenemiseks, siis üldisel tähelepanudefitsiidi ajastul on neid pilte palju raskem tööle saada. Ja mis ma üldse räägin - ma olen võidupilti ainult 600 pikslit-pikem-külg suuruses näinud.

Täiendus (23.04.2010): Ma ei ürita anda hinnanguid ei võidutöödele ega žürii tegevusele, see siin on minu tagasihoidlik mõttearendus kahest äärmusest. Tõlgendamise ja järelduste tegemise raske töö jätan lugeja kaela.



Pildist. Jaanuarikuine udune nädal. Kaamera unustasin kaasa, kindad koju - valus. LAFile ei saatnud, sest leidsin mõningase kauge sarnasuse eelmise aasta võidupildiga. Endale meeldib sellegipoolest.

Jaanuar 2010, Tartumaa.

Minu LAF'i jaoks hoitud pilt...

... ei jõudnud paraku kuhugi. Mis seal ikka, järgmisel aastal püüame paremini. Minu LAF'i ennustustel läks mõnevõrra paremini, asi seegi :)

Pildist - kui mina metsa äärde jõudsin, olid kitsed juba läinud. Fantastiline talv oli, isegi minusuguse paadunud soojaarmastaja jaoks.

Jaanuar 2010, Tartumaa.

Nii ei tohi pilti teha!

Traditsioonilised vesi-metsa-all pildid hakkavad juba vaikselt ammendama ennast. Võibolla on mu probleem ka selles, et ise seni veel ühtegi korralikku tehtud pole saanud. Igatahes eile õhtul jõe äärde jalutama minnes sättisin kaamera "Velvia-eelvaate" peale (katsetan viimasel ajal natuke filmiga ja digi-eelvaateks kasutan sätteid: JPG, WB 6500K, kontrast põhja, saturation põhja). Manual fookus lõpmatuse peale, ISO100, säriaegu ignoreerisin, 17-40@f4 ehk räme vinjett. Nii tegin 230 pilti kordagi viewfinderisse vaatamata. See pilt on pea peale keeratud ning teravustamise asemel tehtud 10-se raadiusega blur.

Krt teab, kas see on nüüd hea või halb tulemus, aga huvipakkuv on ta selles mõttes, et oma traditsiooniliste meetoditega ma teda kunagi saanud ei oleks. Vahest tasub kastist välja mõelda. Proovige ka!

Aprill 2010, Tartumaa.

Kevad-talv-kevad-...

Viimasel ajal ei suuda ma kuidagi oma kaks-postitust-nädalas graafikus püsida. Ja ega materjaligi enam suurt järgi ole. Selle pildi peaks siiski ära postitama enne, kui suur suvi peale tuleb. Tehtud kõigest poolteist nädalat tagasi kodu lähistel, Emajõe ääres, ühel udusel õhtupoolikul. Nädal hiljem polnud seal lund enam ollagi. Sobiks äkki kokku eelmise teistmoodi-pildiga.

Üks imelik lugu on nende piltidega. Aasta tagasi lootsin, et mida aeg edasi, seda paremini ma suudan piltides näha seda, mida teisedki näevad. Tegelikkus tundub olevat vastupidine. Ma ise märkan rohkem nüansse, aga teisetel on neid minu piltides aina raskem näha.

Aprill 2010, Tartumaa.

Mis ma oskan öelda.

1. aprill ei olnud minu jaoks naljapäev. Leidsin selle uudise: Aidake leida: mehed läksid suusatama ja kadusid.

Mis ma oskan öelda. Arne oli mu lapsepõlvesõber. Koolivaheajad vanaemade juures, kes elasid lähestikku. Mängumajad heinaredelite all ja koerakaussi kusemine, hüpekad ratastele ja purukskukutud põlved, hilisõhtused ujumaskäigud ja ärevad vene piirivalvurid, heinategu ja adrusõda. Koopad, onnid, lõkke ääres istumine ja õudukate jutustamine. Sinimäed, väljakaevatud sõjakraam, padrunid, mürsud, pommikillud, relvade tükid. Õhupüssid, isetehtud püssid, päris püssid. Kaevandused, karjäärid, jäätmehoidlad.

Ühel jaanipäeval panime me viljapõllul suure traktorikummi põlema ja saime vitsa. Mõned aastad hiljem jõime jaanipäeval kahe peale ühe metsmaasikaliksi ära ja jäime puhta tongi. Mõned aastad hiljem saime jaanipäeval ühe tüdrukuga tuttavaks ja läksime tülli. Leppisime ära. Mõned aastad hiljem läksin mina ülikooli ja nii elud kui huvid läksid lõplikult lahku.

Viimane kord koos napsu võttes läks Arne mu onupojaga vaidlema, kumb neist on karastatum mees. Otsustati otse saunalavalt merre ujuma joosta, alukate ja kalossidega. Poolteist kilti. Oli sume aprilliöö. Arne käis ujumas ära.

Viimane kord kohtudes rääkis Arne ikka põlevi silmi oma sõjaajaloo ja relvade jutte. Kuidas siin ja seal olla suured laod ja lahingud olnud. Kuidas sellel ja tollel olla mingi haruldane saksa kuulipilduja heinaküünis. Mina olin tulnud pojale Narva-Jõesuu randa näitama.

Vahetasime telefoninumbreid. Tema pani minu oma valesti kirja. Mina ei helistanud kunagi.

Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud dramaatilist "ta päästis mu elu" seika. Aga see, et - dramaatiliselt väljendudes - oma elu teise kätte usaldati, oli tavaline. Lihtsalt öeldi "hoia kinni" või "ära kuse, ma tõmban su välja". Ilma pikemalt süvenemata ega asju defineerimata. Enamasti polnud isegi sõnu vaja. Selliseid sõpru pole mul peale Arnet olnud.

Kaks nädalat tagasi läks ta koos isaga suusatama, nädal hiljem leiti nende auto mere äärest. "Eksisid metsa ära" pakuti kommentaarides. Fuck yeah, nad oleks selle ajaga jala Läti piiri äärest koju tulnud, kinniseotud silmadega, mere lõhna peale.

Ma ei usu, et tal midagi eelpoolöeldust silme eest läbi jooksis. Ta oli rohkem lõpuni võitleja tüüp.

Järgmine kord Ida-Virumaale sattudes lähen ostan Sillamäe õlletehasest Müncheni tumedat, otsin mõne vana lõkkeplatsi üles ja meenutan aegu, kui me ... Meenutan aegu.

Web Statistics