Mis on pildil?

Alustan uue seeriaga, kuid ei tahaks päris esimese pildi juures veel välja lobiseda, millega tegu on, sest ega neid pinnavorme kohates ju ka silti juures pole. Tahab keegi pakkuda:)?

Aprill 2010, Ida-Virumaa, Ereda kant.

Agraarne dekadents. Eesti Soojuselektrijaam.


Päevakajalistel teemadel: "Virumaa rannaäär sobiks tuumajaama asukohaks". Nii mõnedki korstnad Ida-Virumaa vaateid juba ilustavad - pildil Eesti Soojuselektrijaam nähtuna Sinimäe vaatetornist (ca 11km linnulennult). Kuskilt on kõrvataha jäänud nagu oleks tegemist Eesti suurima hoonega, kuid kinnitust ma sellele faktile ei leidnud.

September 2009, Ida-Virumaa, Sinimäe.

PS: Huvitava fotograafilise käsitluse tuumajaamadest leiab fotograaf Jürgen Nefzger'i raamatust "Fluffy Clouds". Soovitan.

Rütmist väljas

Rütmist väljas mitmes mõttes. Nii see pilt, kui postitused siin saidil, kui ka elu üldiselt. Piltidega on ka keeruline, sest need mis meeldivad, ei sobi eriti üldise suunitlusega ja need mis sobivad, jälle ei meeldi. Üleüldse on piltide "nägemine" läinud "tegemisest" nii palju ette, et tuleb vist varsti suvepuhkus välja kuulutada.

Paar postitust tagasi kirjutasin kompromissist efektide ja abstraktsuse vahel. Siin on mõned näited katsetustest: esimene, teine ja kolmas. Kõik nad on enamvähem nii nagu nad kaamerast on tulnud. Kel viitsimist, võib arvamust avaldada. Minu valik juuresolevale pildile langes eelkõige tänu kompositsioonile või täpsemalt, tänu selle olemasolule.

Aprill 2010, Tartumaa.

Kust jookseb piir?

Pildi saamiseks kulutatud ajal on enamasti seos pildi headusega. Peaaegu alati viib suurem valim parema pildini, isegi kui peaks valitama esimene pilt.

Autori töödesse süvenemiseks kulutatud ajal on seos selle autori tööde mõistmisega. Käekiri on võti. Need asjad mida me mõistame, omavad meie silmis rohkem väärtust, kui need mida me ei mõista. Aga kui tihti me ajame segamini ära tundmise ja meeldimise? Millal saab ära tundmisest eelarvamus?

Kui me ei ole kulutanud piisavalt aega süvenemiseks ja kui me ei ole mõistnud, kas me siis tohime hinnangut anda? Kui palju kelle aega on "piisavalt"?

Kas sai palju ühe postituse kohta :)? Mina igatahes lõin pärast pikka pausi lahti Freeman Pattersoni raamatu ja seekord mulle meeldis see, mida ma nägin.

Velvia wannabee

Vesi metsa alt taandub vaevaliselt, aga kindlalt. Umbes sama vaevaliselt ning üldse mitte nii kindlalt läheb minu emulsioonide tundmaõppimine. Pärast kolme rulli Velviat on mul isegi juba mõned idee alged, et millal ja kuidas. Ehk jõuan kunagi teostuseni ka.

Aprill 2010, Emajõe ääres.

PS: kui keegi peaks tahtma huvitavat filmiteemalist (jpm) lugemist, siis julgeks soovitada kodanik Tim Parkin'i kirjutisi. Ma ise jõudsin tema lehele Velvia, Provia ja Astia võrdluse kaudu.

Metsatulekahju

Pealkiri on küll väike kunstiline liialdus, kuid selline on mu esimene ja kõige tugevam assotsatsioon. Võsapilt on viimase aja kinnisidee ning see on üks mu otsingute ja katsetuste tulemusi.

Saamisloost ka natuke (säriaegade ja avade asemel) - efekt on saavutatud lihtsalt kaamera käes edasi sammudes, püüdes samal ajal kaamerat ühes suunas hoida. Proovisin ka piki ja risti pan'ida, V-tähte joonistada, erinevaid säriaegu, erinevaid objektiive, vist isegi zoomi. Valikus oli lõpuks üle 100 pildi, millest teise vooru jõudis ~5 ning lõplik valik langes sellele. Kompromiss tuli teha eelkõige liigse abstraktsuse ja kaugelt äratuntavate fototrikkide vahel.

Aprill 2010, Tartumaa.

Unikaalne energia unikaalsest põlevkivist

Sellise reklaami otsa komistasin ma Tartus, Tasku keskuses. Huvitav oleks teada, mida mõtleb sellest reklaamist suvaline inimene tänavalt :)?

Minu mõtteid:

* (Elektri) energia ei ole unikaalne, juhet seina pannes ei ole võimalik vahet teha, kas ta on tekkinud tuulegeneraatorist, põlevkivi põletamisest, voolavast veest või tuumade lõhustumisest. Kui, siis ehk ainult hinna järgi.
* Põlevkivi ise ei ole unikaalne, Eesti Energia kaevandab (või vähemalt plaanib kaevandada) seda Jordaanias. EE põlevkivi kaevandamist ja töötlemist puudutav know-how võib olla suhteliselt unikaalne, aga teistpidi võiks jälle küsida, et "miks ta unikaalne on?" - sest kellelgi teisel pole seda vaja läinud.
* Energiat võib saada unikaalsel viisil, milleks meie põlevkivikatlad võibolla on (ei ole piisavalt pädev ega piisavalt infot, et seda kindlalt väita).
* Märgatav osa minu blogi postitustest kajastab selle unikaalse energia tootmise unikaalseid tagajärgi.

Kui siit kuskilt paistab irooniat, siis on see pigem minu silmis tobeda turundustriki kui Eesti Energia aadressil üldiselt. Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes julgeks omale rusikaga rindu taguda ja öelda, et meil pole ei põlevkivi ega selle saadusi vaja. Mis aga ei tähenda, et ma ei võiks aegajalt kajastada seda poolt, mida pildil nähtud loosungi välja mõelnud inimesed võibolla oma silmaga isegi näinud pole.

PS: Korrektsuse mõttes olgu mainitud ka see, et paljud siinkajastatud tagajärjed või eeldused nende tagajärgede tekkeks on loodud ammu enne seda, kui seekordne Eesti Vabariik tekkis.

PPS: Täna on Tasku konverentsikeskuses Mäekonverents, niisiis on võimalik, et see reklaam on orienteeritud just antud ürituse külastajatele. Sel juhul oleks veel huvitavam teada, mida mõtlevad eskalaatorit liigutavatest kividest meie lugupeetud mäeteadlased.

Eesti SEJ jäätmehoidla

Taas oma tavapäraste teemade juurde. Nägin täna Postimehes uudist selle kohta, et Eesti Energia vajab rohkem põlevkivi. Üks huvitav väljavõte sellest uudisest:
Seega on põlevkiviõlitööstuse edukas käimaminek ja selle varustamine oluline lubadus, mille Eesti riik ja energiafirma IPO käigus rahvusvahelistele investeerimishaidele annavad.

Pärast IPOt, millega Eesti Energia loodab juhatuse esimehe Sandor Liive sõnul kaasata kuni 500 miljonit eurot, on keeruline suurtele investeerimispankadele selgitada, et vaadake, keskkonnakaitselistel põhjustel ei saa me kaevandada piisavalt põlevkivi, et teile investeerimisel lubatud tehaseid kasumlikult töös hoida.
Eks igaüks saab aru nii nagu ta saab. Pildil on Eesti Soojuselektrijaama ülevoolubassein, kuhu jõuab tuhatranspordist üle jääv vesi. Veidi üldisemalt - nii toodetaksegi meie igapäevaselt tarbitavat elektrit.

Suvi 2008, Ida-Virumaa, Mustajõe kant.



Boonuseks link ühe väljamaa fotograafi töödele, kes on pildistanud rohkelt USA jäätmehoidlaid: David Maisel - The Lake Project. Loomulikult väärivad vaatamist ka tema teised projektid, kuigi uuema aja tööd enam minu maitse ei ole.

PS: Kui keegi oskab nimetada veel nimesid ritta David Maisel, Edward Burtynsky, Taryn Simon, ..., siis andke aga teada, olen tänulik.

Web Statistics