Uus ventikas

Pildisaak nädalavahetuse Ida-Viru retkelt jäi sedakorda üpris kesiseks, kuid muljeid ja mõtlemisainet tekkis ohtralt. Kordaminekute poolele võib lugeda kolme uue (Estonia kaevanduse) ventilatsioonišurfi leidmise, kuigi ükski neist eelmise aasta parimale leiule lähedale ei pääse. Ülalolev pilt on ühest uuest leiust. Ülejäänud kaks on oma agadega - üks asub praktiliselt taluhoovis (ainus mõistlik ligipääs on eravalduse märgiga ja isegi kui lähed ringiga on võimatu märkamatuks jääda) ning teine on lihtsalt igav, sest kasutatud on teistsugust tehnoloogiat, kus jäämoodustisi praktiliselt ei teki. Igav pildistamiseks, samas keskkonnasäästlikum.

Nagu enamiku uuemate šurfidega, ei ole seda Maaameti 2009 aasta ortofotodel. Samas on ta lihtsasti ligipääsetav ning ilmselt seetõttu ka üsna ära-avastatud (ma ise ei trambiks enne pildistama hakkamist lund segi, eksole :).

Veebruar 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Veel sukeldumisest ehk esimene vahefiniš

Eelmise postituse jutt ei olnud siin sugugi juhuslikult - see on pilt nädalavahetuse ekspeditsioonilt. Siiski mitte minu kaamerast, mina istusin baaslaagris ja mõtisklesin eksistentsiaalsete probleemide üle.. Pilt tagasihoidliku autori kaamerast, kelle töid on siin varemgi avaldatud (tänud!). Tahaks loota, et kunagi leiatakse ka sellise nähtavusega koht, kus on põhjust kaamera vette viia, sedakorda sellist õnne polnud. Ei teagi, kas rohke heljum oli asjade loomulik seis või põhjustatud mõnest hiljutisest varingust. 

Kuigi veealust pilti pole pakkuda, on ka see siiski üks kuramuse hea pilt (kuna pole enda oma, siis võib kiita:). Siin on nii pilkupüüdev sünge üldmulje, kui ka detailid, mida lahti harutada. Sukeldumisvarustusega inimesed. Pimedas. Kiivritega. Dubleeritud lambid + lisavalgus. Lambivalguses paistev hingeaur ning rohekas vesi. Reel ehk nöör, mille järgi teatakse kaugust ning osatakse tagasi tulla. Drysuit'id külma vee jaoks. Tõenäoliselt leiavad oma ala spetsid siit veelgi vihjeid. Omalt poolt võin öelda, et nii nagu ma offroadi kajastamiseks olen omale selgeks teinud, mis on portaalsillad ja diffrilukud, on sukeldumise kajastamine motiveerinud end ka selle teemaga on veidi rohkem kurssi viima.

Veebruar 2012, Ida-Virumaa.

PS: Kui ma oleks autor, siis ma kirjutaks "autoripositsioonist", nüüd siis aga lihtsalt "positsioon" - ma ei ole seotud nende sukeldumiste korraldamisega, ei sukeldu ise, ma käisin ainult kohapeal üritust vaatamas ja dokumenteerimas.

PPS: Esimest korda sel lehel viibivatele inimestele võib huvi pakkuda varasem sukeldumisteema.

Kaevanduses sukeldumisest

Ka keegi oskab põhjendada, miks näiteks freesolo ronimine (st üksi, ilma julgestuseta) Yosemite Half Dome'st üles on tegevus, millega saadakse National Geographic'usse aga mahajäetud kaevanduses sukeldumine on keelatud ja mitteaktsepteeritav*? Või mille poolest on paremad näiteks jääronimine ja tiibvarjuga lendamine (nende alade esindajad on samuti käinud mult kohtade asjus nõu küsimas)? Või basejump, millest ühel hommikul raadios räägiti?

Varem on antud teemast juttu olnud selles postituses. Siin pildil on umbes samasugune kraav nagu too, milles tegelikult ujuti, videos seda lihtsalt otseselt ei näidata. Nähtud auk on nüüdseks kinni aetud.

Lisaks veel lingi videole Soome sukeldumismekast Ojamost (Ojamo kohta on netis tohutult materjali, aga see oli ilus).

* Eeldusel, et ei rikuta seadust ning sukeldujad on vajaliku instruktaaži ja kogemusega. Peab siia juurde mainima, et sukeldujatel on kalduvus teada palju oma erialast ehk siis sukeldumisest, kuid mitte sellest, kuhu sukeldutakse ehk kaevandusest. Siin saab tuua hea paralleeli fotograafidega, kes tihti teavad oma objektiivide projetseeritud joonepaare millimeetrile, kuid tihtipeale väga vähe subjektist, mida pildile jäädvustatakse (ei taha uhkustada, aga ma ise igatahes püüdlen selle poole, et oma pildistamisteemasid sisuliselt mõista).

Pilt K. Kikkase fotokoolituselt, vol. 2

Tehti mulle märkus nina varju kohta sellel pildil. Et reflektori kasutamise harjutus või nii. Ma natuke seedisin seda, kuid mu valik jäi endiseks. Siin on minu esimene pilt, teiste osalejate pilte näeb sellelt lingilt.

Jaanuar 2012, Ida-Virumaa, VKG tootmisterritoorium.

Kuidas mõõta kaamera dünaamilist ulatust?

Peale vaadates tundub täiesti elementaarne, aga millegipärast pole inimesed ise oma kaamera ja tavaliste kontrasti seadetega seda läbi proovinud. Kuidas teha - pane kaamera statiivile, mõõda mõnes automaatses režiimis valgust, seejärel kaamera M režiimi ning asu mõõdetust stopikaupa üles ja alla säritama, ise samal ajal histogrammi jälgides. Pärast muidugi töötle kõiki pilte täpselt ühtemoodi. Nagu näha on mu vanal heal 5D'l tublid 8 stoppi dünaamilist ulatust ilma RAW'd kruttimata ning veidi rohkemgi, kui RAW'd järgi aidata. Varjude poolelt venitaks vast 1 stopi veel. Ja teistpidi on näha, kuidas päästetud highlight'ides värv kaduma läheb.

Tegu ei ole mingi teadusliku meetodiga, vaid pigem annab see aimu, kui palju oma kaamerast "kodustes tingimustes" on võimalik kätte saada.

Üldiselt ei ole mul plaanis siin tehnikast kirjutama hakata, aga kuna see asi juba kokku nikerdatud sai, siis ei tahtnud niisama seisma ka jätta. Ehk kellelegi on kasu.

Pildil klikkides avaneb suurem versioon.

Mõtteid aastaks 2012. Piltide sisust.


Oh, kui palju raskem on kirjutada piltide sisust, kui igasugu tehnilisest mudrust. Aga proovin siiski.

Ma tahaks, et mu pildid oleks ausamad. Tahaks piltidel näidata keskkonda ja mastaape. Rohkem kriitilist realismi, vähem loodusfoto laadset idealiseeritud maailma. Tehnilises mõttes tähendaks see rohkem lainurka ja vähem telega isoleeritud ja kontekstist välja võetud detaile. See võiks olla pildiline lähtepunkt.

Ma tahaks, et mu piltidel oleks tegelased või tegevus. Nii on lihtsam lugu rääkida ning ühtlasi suudavad vaatajad pildiga paremini suhtestuda. Aga mitte nii, et paneme ilusa naise keset varemeid ja ongi pilt valmis või siis urbexi tüüpi "я был здесь" teema. "Miks" peaks olema vastatud. Mitte, et ma värvid-mustrid-vormid pildistamata jätaks, aga vähemalt üritaks muud. Pildiline lähtepunkt, kust edasi mõelda.

Tahaks, et piltidel oleks sügavust. Tehnilises mõttes mitu plaani. Sisulises mõttes rohkem kui lihtsalt vau-visuaal. Viimaseid võiks ka vaatajaskonna rõõmuks sekka juhtuda. Aga mingi intriig peaks olema, mis peale vau lahtumist edasi töötab. Pildiline lähtepunkt.

Ja isegi kui asjad nii ei lähe või ma aastat kokku võttes teised järeldused teen, siis arvan, et praegu on siiski oluline need asjad kirja saada. Kui enda jaoks asju lahti ei mõtesta ja kirja ei pane, siis ei ole ka seda verstaposti, mille suhtes edasi liikuda. Ja kui mul on aasta lõpuks 2-3 sellist pilti, siis võib fotoaasta kordaläinuks lugeda.

Lõpetaks ühe tsitaadiga Future Sound of London'ilt. See on nii kuradi hea, et võta või tagline'ks.
I think this world is a weird place. What our music represents is a weird perspective of this space now. It's like a re-evaluation of yourself in your space, rather than escapism.
PS: Varasemates kirjatükkides 2012. aasta kohta sai käsitletud ka tehnikat ja paiku, mida tahaks külastada.

Selisoo ruudud - mis on pildil?

Vasakul on topograafiline kaart aastast 1948, paremal paari aasta vanune aerofoto. Mis muster on pildil? Tegu ei ole niisama piltmõistatusega, küsin just sellepärast, et ise ka ei tea.

Koht ise asub Selisoo kirdeservas, koordinaatidel 59°11′58.99″, 27°16′38.74″ (link XGISi). Ruudukeste küljepikkuseks 45m, pindala 2200 ruutmeetrit.

Kes siia mujalt tulevad kui Facebookist, siis seal on nüüdseks päris pikk diskussioon tekkinud.

Ventikate hooaeg on avatud

Pühapäevase Ida-Viru retke käigus sai muuhulgas avatud kaevanduse ventikate (link neile, kes on siin esimest korda) otsimise hooaeg. Värske luureinfo põhjal veel väga palju vaadata ei ole, kuid eks ta vaikselt hakkab looma. Üks ava oli õhu väljapuhumise asemel seda hoopis sisse tõmbama pandud - minu varasemate arusaamadega süsteemi toimimisest see kokku ei lähe, kuid eks tuleb siis need ümber vaadata.

Sügisesel retkel sai ühest avast sisse piilutud - siit saab ettekujutuse, millest need jääkuhilad tekivad. Õhku puhutakse välja praktiliselt läbi langeva vee, ei ole tegemist kaevurite hingeõhuga nagu rahvusromantilised legendid räägivad :)

Pooljuhuslikult tekkis kaardile üks punkt juurde - ülalolev šurf on Mäetaguselt Kohtla-Järvele viiva tee äärest lihtsasti leitav, eriti muidugi külmade ilmadega. Ei viitsi koordinaatidegagi jännata, kel huvi, see treenib ise XGISis silma. Tegelikult on ka lihtne.

Mulle meeldib see pilt oma eheda keskkonna pärast - see vaade, mille otsimiseks mina olen Ida-Viru aerototod omale pähe kulutanud, avaneb mõnel rõdule suitsu tegema minnes.

Jaanuar 2012, Ida-Virumaa, Mäetaguse.

Kohtla-Järve, talvine versioon

Peale pühapäevast koolitust, mille jooksul sai nagunii pea 3 tundi õues oldud (sealviibinud võivad mind parandada, kui mu ajataju mind petab), oli muidugi vaja veel pilti tegema minna. Mis saaks -20 kraadi juures olla parem, kui ühe kaevanduse mäe otsa ronida?

Sealjuures juhtus veel üks naljakas lugu - parkinud auto mäe jalamile ära, sõitsid kaks tegelast mäest alla ning asusid linna poole teele. Mina siis naljatasin, et "näed, peame kähku pildid ära tegema, enne kui nad sõpradega tagasi on". Pildid tehtud ja teel tagasi auto poole märkasin linna poolt lähenevaid tulesid ning kiirendasin sammu. Võõras auto jõudis meieni mõni sekund peale seda, kui mina olin statiivi autosse visanud ja ukse kinni löönud. Ei saanudki me teada, kas võõras seltskond oli õnnelik, et saavad rahus kelgutada või hoopis kirusid oma hiljaks jäämist :)

 Jaanuar 2012, Ida-Virumaa, Kohtla-Järve.

PS: võrdluses kevadise versiooniga on näha, kuidas sulgemistööd on poolkoksimägede kõrgeima tipu juba ära tasandanud. Boonuseks sügisene versioon.

Web Statistics