Emotsioon on uus


Minu pilt pealkirjaga "Hommikune tipptund" teenis 2. koha Looduse Aasta Fotol kategoorias "Taimed ja seened".


Looduse Aasta Foto äramärgitud töö kategoorias "Mustvalge loodusfoto".

Viimased pool aastat on ikka päris uskumatu olnud :) Kes on siin esimest korda, siis alles selle nädala esmaspäeval ilmus Päevalehes ülevaade minu töödest.

Põlevkivimaa bluus

[Samanimeline lugu ilmus täna (24.04.2012) Eesti Päevalehes. Kasutan siin võimalust näidata parema kvaliteediga pilte ja lisada mõned lingid. Siin nähtav on lühemate tekstidega versioon algsest artiklist.]

Vaade Kohtla-Järvele, september 2011.

Kuigi Ida-Virumaad nimetatakse tihti tuhamägede maaks, siis tegelikult on tuhamägesid rohkem kui 30-st mäest ainult 2. Ülejäänud on kaevanduste aherainemäed (ehk põlevkivist eemaldatud paas) ja õlitööstuse jääkidest koosnevad poolkoksi mäed. Pildil nähtavasse poolkoksimägede ahelikku kuulus vähemalt enne sulgemistöid ka tegelik Eesti kõrgeim tehismägi – vastupidiselt Kiviõli mäele tehtavale reklaamile. Kumb mägedest pärast sulgemistööde lõppu peale jääb, seda näitab aeg. 

Kui mul oleks Ida-Virumaa iseloomustamiseks võimalik valida üksainus pilt, siis osutuks valituks just see. Antud pilt on minu jaoks otsekui lühikokkuvõte Ida-Virumaast - lagunev eramu esiplaanil, kaevandatud maale ehitatud Kohtla-Järve linnaosa keskplaanil ning taamal tossav tööstus oma jäätmetega.

Boonuspildiks talvine vaade samast kohast.

Käva kaevanduse aherainemägi, september 2011.

Minu käest on tihti küsitud, et miks ma teen Ida-Virumaale antireklaami või et kas ma tahan hirmasti töösturitele „ära panna“ – ma ei püüa ei ühte ega teist. Ma pildistan seda, mida mulle meeldib ning mitte kellelegi ära panemine ei suudaks mind sundida aegajalt kell 4 hommikul tõusma, et taas mõne kaevanduse aherainemäe otsa ronida või jäätmehoidlate auru hingata. Kindlasti saaks iga minu koleilusa tööstusmaastiku kõrvale panna vähemalt võrdväärsed pildid Ida-Virumaa puutumata loodusest – rabadest, metsadest, pankrannikust ja kasvõi ELFi vapiloomast lendoravast, keegi peaks lihtsalt kätte võtma ja need pildid ära tegema. Minu looming püüab pigem näidata meie elu tavapäraseid teemasid (nagu seda on kaevandamine ja elektri tootmine) veidi nihestatud perspektiivis.

Mitmed neist aherainemägedest on aegade jooksul ka põlenud, Kiviõli poolkoksimägi aga tossab siiamaani.

Vaade Käva kaevanduse aherainemäe otsast, mai 2011.

Reisikaaslastega mööda Ida-Virumaad sõites on mult palju küsitud, et kas ühest või teisest kohast läheb kaevanduskäik alt läbi. Meie kaevandused pole siiski kullasooni jälgivad käigud – kuna põlevkivi paikneb maa all kihina, tuleb sellest niipalju kui võimalik välja võtta ning tulemuseks on sõltuvalt kaevandamismeetodist kas suured sammastega saalid või vajunud maa. „Kui suur ala tühjaks õõnestada kukub see ju sisse“ öeldakse selle peale – jah, varisebki, just selle tulemusena tekkinud „vahvelmaastikku“ on antud pildil näha. Kas tegemist on põlevkivile kaotatud maaga (nagu seda vahel nimetada tavatsetakse) või mitte jäägu igaühe enda otsustada.

Lained põllul on lihtsam versioon sedasorti järelmõjudest, lodumetsas on efekt selline.

Ekskursioon Kohtla Kaevanduspark-muuseumis, september 2009.

Kuigi põlevkivi ja kaevandused on mu fotodel hästi esindatud, pole mul endal töötavat kaevandust külastada õnnestunud. Et maa-alust pilti siiski kätte saada olen veetnud kümneid tunde kaamera ja statiiviga Kaevandusmuuseumis. Tegemist on muuseumiks kohandatud endise Kohtla kaevanduse osaga ning kuigi sealne tehnika ja olu on arhailine, on see siiski lähim asi päris kaevandusele, mida tavainimesel kogeda on võimalik. Soovitan seda kõigile, kel vähegi huvi selle vastu, kust nende pistikusse vool tuleb. Alternatiivina võib Ida-Virumaalt läbi sõites omale ette kujutada, mis parasjagu sõitja jalgeall maapõues toimub – sarnaseid kaevanduskäike jagub nii Tallinna kui ja Tartu maantee alla.

Kaevandusmuuseumist on mul läbi aegade palju pilte, nii lihtsat dokumentalistikat kui ka kunstilisemat taotlust.

Ahtme kaevanduse väljavool, aprill 2011.

Keset metsa maa seest väljapurskav vesi toob tahtmatult mõttesse paralleeli Tuhala nõiakaevuga ja kuigi põhjustajaks on neil seesama ühendatud anumate seadus, on antud juhul selleks ühenduseks suletud ja nüüdseks vett täis valgunud Ahtme kaevandus, mis paikneb Jõhvi kõrgustiku serval. Selle kaevanduse mastaapide hoomatavamaks muutmiseks võib tuua lihtsa võrdluse – kui Ülemiste järves on vett umbes 17 miljonit kuupmeetrit, siis Ahtme kaevanduses on seda hinnanguliselt 36 miljonit kuupmeetrit, seejuures pole tegemist üldse kõige suurema kaevandusega.

Väljavoolud on tekkinud või tekitatud ka teiste kaevanduste juurde, näiteks Tammiku kaevanduses, kus liigvesi pääseb välja läbi korrastatud varinguaugu või siis suletud Kohtla kaevandusest Aidu karjääri voolavad Aidu kosed (karjäärile on need ainult nuhtluseks, sest see vesi tuleb uuesti välja pumbata).

Vanaküla karjäär, august 2010.

Fotograafi silm otsib tahes-tahtmata kontraste ja visuaalset intriigi. Kuigi seda pilti on nähtavalt töödeldud, on siin kõikide elementide proportsioonid nii nagu nähtud, midagi ei ole lisatud, eemaldatud ega teise pildi pealt juurde kleebitud. Kuigi ma ise pean oma töid rohkem vabas vormis eneseväljenduseks kui dokumentalistikaks, seab tööstusmaastike pildistamine omad piirangud – kuna tegemist on paljude jaoks väga tundliku teemaga, peavad ka mu pildid olema ausad ega tohi reaalsusest liiga kaugele minna. Neli aastat tööstusmaastike pildistamist ja blogimipidamist on mulle õpetanud, et kuigi äärmuslike seisukohtade võtuga oleks palju lihtsam odavat populaarsust võita, annan ma endale aru, et ma ei ole ligilähedaseltki ekspert oma piltidel kujutatule hinnangu andmiseks.

Ääremärkusena olgu öeldud, et see ekskavaator on üpris väike võrreldes Narva karjääris töötavate dragline'dega, mille noole pikkuseks on 90m.

Endine Sirgala karjäär, nüüdne Sirgala harjutusväli, november 2011.

Üheks mu huviks on vaadata ja jäädvustada seda, kuidas inimesed tööstusmaastikele kasutust leiavad. Hea näide sellest on endise Sirgala karjääri territooriumil peetav Avo Šultsi Mälestusvõistlus, mille käigus maasturid mõõtu võtavad. Leidsin selle ürituse sõna otseses mõttes jälgede järgi – mahajäetud karjääris uidates hakkasid silma autojäljed kohtades, kuhu inimesed ilma väga selge motivatsioonita küll oma autodega ronida ei tohiks. Nüüdseks on mu iga-novembriseks traditsiooniks saanud seda võistlust pildistamas käia. Muul ajal aga võib sel maastikul kohata ainult metsloomi, jahimehi ja Eesti Kaitseväge oma õppusi läbi viimas.

Boonuseks pilt samalt võistluselt, mis annab hästi edasi karjääri mastaape.

Eesti Soojuselektrijaama settebassein, juuli 2008.

Elektrijaamade „rohelised järved“ oli üks esimesi tööstusmaastikke, mille pildistamisega ma juba 90- ndatel algust tegin ning siia olen ma ikka ja jälle tagasi pöördunud. Kui endal enam üllatusmomenti ei teki, on huvitav jälgida neid inimesi, kes seda kohta esmakordselt külastavad. Üllatusmomenti ei teki ilmselt enam ammu ka kohalikel, kes sõidavad nendest tiikidest mööda, et jõuda oma Narva jõe äärsetesse suvilatesse. Ise olen ma käinud siin nii päikesetõusul kui ka loojangul, kevadel ja sügisel, kuid üks õnnestunumaid ülesvõtteid pärineb hetkest enne suvist äiksevihma.

Eesti Eelktrijaamast on mul pilte nii öösel, kui päeval, nii juhtimiskeskusest kui turbiinisaalist.

Düsseldorfi kool

Selle pildiga läks nii, et kuskilt hakkasid kummitama Red Hot Chili Peppersi laulusõnad "it's the edge of the world and all of western civilization". Panin siis loo käima ja kaevasin veidi piltides. Californication'i näol on tegemist mulle üsna tähtsa albumiga, sain selle kunagi 20-ndaks sünnipäevaks ja ikka päris palju käis ta ringi omal ajal...

See konkreetne kompositsioon varem silma ei jäänud, värskel vaatamisel aga küll. Ei teagi, kas see tuleb sellest, et viimasel ajal olen palju Düsseldorfi kooli pilte (link Google pildiotsingule, mis ei anna väga head ülevaadet, aga paremat ei leidnud) vaadanud või millestki muust, kuid igatahes hakkas see pilt väga meeldima ja nii ta viimistletud sai.

Ühtlasi avastasin, et taas on üleval Alexander Gronsky leht ja koguni paari uue seeriaga. See mees teeb (minu arvates) täiesti müstilisi pilte, soovitan.

September 2011, Ida-Virumaa, Ahtme elektrijaama jäätmehoidla.

Eesti SEJ

[Värske materjali puudumisel kasutan võimalust avaldada mõned juba pikalt oma järge oodanud pildid.]

Arhiivides kaevandamine tõi lagedale sellise pildi. Tol hommikul ringi sõites sai põhiliselt kirutud olematut pildi-ilma, tagantjärele mõeldes tundub aga vastupidi - kui päike lõpuks välja tuli, läksid ka pildid igavaks.

August 2011, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Kihid II

Praktika näitab, et pildid tuleb avaldada nii kiiresti, kui võimalik, muidu jäävadki vedelema ja oma aega ootama.

Ma olen korduvalt teeninud veidraid pilke, kui ma olen rääkinud värvilisest võsast - olgu siin siis tõestus :)

Aprill 2012, Tartumaa.

Kihid

Mind on alati lummanud kihilised mägedepildid. See on vist enam-vähem parim, mis omal kõrvale pakkuda on.

September 2011, Ida-Virumaa, Käva.

Postmodernism

Värske materjali puudumisel kasutan võimalust avaldada mõned juba pikalt oma järge oodanud pildid. Minu varasemaid pilte Ahtme elektrijaama juurest võib näha sellelt lingilt, boonuseks making of.

Ja kuulamiseks pakuks aegumatut Future Sound of Londonit, mille rolli minu teemavaliku mõjutamises ei saa alatähtsustada.

Mai 2011, Ida-Virumaa, Kose lähistel.

Looduslik akvarell



Aprill 2012, Tartumaal.

Protsess on oluline, suva sellest kalast

Pealkiri (mis on vabas vormis tõlge algmaterjalist) on pärit aastatetaguselt kalastusretkel Narva jõel, kui üks vene seltskond palus luba oma paat meie oma külge siduda, sest nemad ei viitsinud ankruga jännata ja meie olime juba ankrus. Järgmiseks tuligi siis "Процесс главный, хуи с рыбой" ja kolmeliitrine samakapurk võeti pingi alt välja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Seda nalja oli jälle põhjust meenutada üleeelmisel nädalavahetusel, kui sai korraldatud ekspeditsioon Toilamõisa joa pildistamiseks. Tartust välja sõites paistis päike ja soe tuuleke pani pähe mõtte, et kas üldse peaks talvejope kaasa võtma. Võtsin siiski, ilmateade häid väljavaateid ei lubanud. EMHI lumekaart, mis seal ajal veel idas 28cm lund näitas, tundus uskumatu, koduümbruse põllud olid täitsa lumevabad.

Kuskil Kohtla-Nõmme kandis hakkas vaikselt vihma tulema, panga äärele jõudes oli see muutunud tihedaks märjaks lörtsiks. Nii tihedaks, et peale kolmveerandit tundi panga äärel võimeldes (pildil pole mina, aga ma üritasin sama asja, Enn Käissi pilt) oli esimene kindapaar täiesti lootusetult läbi ligunenud. Ja soojad tunked tundusid juba väga hea mõte.


Edasi tuli 800 meetrit põldu, kus ma võiks vanduda, et lumi oli sügavam kui 28cm. Vahepeal vajus läbi ja vahepeal ei vajunud - kes teab, see teab. Seejärel köie otsas kaldast alla ja kuigi järsku seina on seal 25-30m, siis pangapealse ja ranna kõrguste vahe on kokku 53m (tuli mulle endalegi üllatusena). Ehk siis ülejäänud 20 meetrit oli võsasegust rusukallet. Allatulekuga märgus teine paar kindaid ning sai selgeks, et turvaliseks ülestulekuks võiks ühe kuiva kindapaari säästa, see aga tähendas, et edasi tuli toimetada paljakäsi.

Lörtsisadu oli nii tihe, et minul oli alguses mõte kaamera kotti jätta ja "niisama pildid" teha tagasitulles. Õnneks meenus kaasapakitud vihmakott ning kaamera sai siiski välja võetud. Raskused sellega muidugi ei lõppenud - kuna see kott läheb seest uduseks, siis muutus üpris keeruliseks kadreerimine ja ekraani vaatamisest ma peale mõnda kaadrit loobusin. Viga - objektiivile sattunud lörts muutis suurema osa piltidest kasutuskõlbmatuks ja kuna ma ekraani ei näinud, siis ei pannud ma seda ka tähele. Niipalju oli vihmakotist siiski kasu, et erinevalt sõbra 7D-st pildistas minu kaamera retke lõpuni ja teeb seda siiani. 7D üheks viimastest kaadritest jäi minu suuna näitamiseks tehtud pilt kohast, kust juga ise alla peaks pahisema - aga ei pahisenud :) OK, see ei tulnud üllatusena ja oli meile juba üleval selge.


Ja niimoodi ma ei saanudki pilti Toilamõisa joast. Juuresolev on pilt kaldast sadakond meetrit joast lääne poole, kus jää all kõik sulises ja mulises. Lisaks määrdunud jääle võiks siit paremate monitoride peal paista ka ilusat sinakasrohelist jääd, mis sinna talvisel ajal tagasi kutsub.

Tagasitee kilomeeter rannal möödus vahejuhtumiteta ning põhiliselt minu õelate "tead, kui mõnus on pildistada" ja "näe, kui ilus vaade"-repliikide saatel (nii minnes kui tulles ~50min ots, niiet ma jõudsin ikka mõlemal suunal pildistamist nautida). Kui pangast ülesronimiseks läks, oli mul igatahes ütlemata hea meel, et kassid kaasa said võetud (ja samuti teiste hea nõu neid mitte üles jätta - ei saa isegi aru, kust selline mõte pärit oli, noriti muidugi, et Red Bullist..). Autosse jõudsime väga täpselt - jope sisemine vooder oli juba märg, aga kampsunist polnud veel niiskus läbi tulnud.

Taaskord tuleb tõdeda, et jube hea tunne, et sai käidud ja tehtud. Ja tegelikult sai ju mõned pildid ka, mis siis, et mitte päris sellised nagu ma ette kujutasin. Hea on olla amatöör :)

Märts 2012, Ida-Virumaa, kusagil Toila ja Valaste vahepeal.

Web Statistics