Stairway to heaven

Olles nüüdseks neli aastat oma fotoprojektiga tõsisemalt tegelenud, on lõpuks tekkinud teatav nägemus sellest, mida ma oma piltidel näha tahan. Raskem osa on ees - need ideed tuleb ka pildile saada (või on see lihtsam osa, mine võta kinni). Lugesin hiljuti ühte huvitavat kirjatükki pealkirjaga Helsingi Bussijaama Teooria, mille kindel soovitus peale nelja peatust on - stay on the f*cking bus.

Sellest pildist - minu nägemuses on siit midagi puudu ja mul on isegi arusaam sellest, mis täpselt. Loodetavasti avaneb kunagi võimalus siit ka unistuste pilt ära tuua.

Mai 2012, Ida-Virumaa, Kukruse.

Nad on siin


IR-i teemat ja kaameraid uurides sattusin lehele, mis reklaamib neid kaameraid kui sobilikke paranormaalsete nähtuste ning kummituste jahtimiseks. Ma ütleks, et pole siin mingeid spetskaameraid vaja, nad on igal pool meie ümber, lihtsalt näha tuleb osata :)

Mai 2012, Ida-Virumaa.

Halltoonide paraad

Kui ma peaksin kunagi omale IR-kaamera soetama, siis just selleks, et saada taolisi toone. Ja seda keset päeva, kui tavakaameraga pole nagu suurt midagi teha. Klassikaline mustvalge ei tüüta nii kiiresti ära ka, kui eelmisel pildil nähtud false color.

 Mai 2012, Ida-Virumaa, Ahtme.

Pankrannik infrapunases

Tänu Jaanile õnnestus mul veeta päev infrapunaseks konverditud kaamera seltis ning käia sellega oma lemmikkohti pildistamas. Selles ja järgmistes postitustes avaldan mõned pildid sellelt retkelt. Kellel huvi siis natuke tehnilist tausta sai selgitatud eelmise katsetuse kommentaarides. Värvid on sellised nagu nad kaamerast tulid.

Huvitavaid ja harjumatuid kontraste on peale mõningast harjutamist täitsa võimalik pildile saada. Palju see fotokunstiks kvalifitseerub on iseasi (siia juurde tekib muidugi kohe küsimus, et kas üldse mõni mu pilt fotokunstiks liigitub :).

Mai 2012, Ida-Virumaa, Utria.

Liiga palju tundmatuid


Kaader selle aasta kõige vähem pilte ja kõige rohkem mõtteainet toonud retkelt. Praegu mööda sõites tundub see enamvähem tavaline koht. Aga peal ja all on erinev. See on reaalsus, millega inimesed suhtestuda ei suuda ja mida rohkem aega mööda läheb, seda keerulisem on see ka mul endal. Mõtteainet riskist, väärtustest ja võimete piirist jagus pikemaks ajaks, kuid selles võrrandis on liiga palju tundmatuid, et mingile kujutletavale selgusele jõuda.

Kuna mina jäin ainukesena laagrisse sellesse ossa, kus lagi veel betoonist oli (umbes 10 meetrit sellest kohast tagapool), siis uurisin ääriveeri, et kauaks seal ka õhku jätkub. Vastus oli "piisavalt".

Varemavaldatud pilt sellelt retkelt ei ole mitte vähem kõhe.

Veebruar 2012, Ida-Virumaa.

Saar

Tänase pildi juures on tavapärasest vabamalt fototöötlust rakendatud - kel huvi, võib pakkuda, mis siin tehtud on :) Pärast räägin ausalt ära nii nagu asjad on.

Suvi 2009, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Sügismeeleolud Kauksis

Ega mina ka ei tea, kuidas see pilditegemise asi käib. Kvalifitseerub ta looduspildiks või mitte. On siin nüüd balanss või ei ole. Tegemise hetkel ma mingit äratundmist ei mäleta, samas on see viimane kaader 16-st enamvähem samast motiivist. Ju siis midagi ma ikka nägin. Ja nüüd jälle.

September 2011, Ida-Virumaa, Kauksi.

3:0

Paar suvalist, kuid mulle aktuaalset mõttekäiku selle pildi juurde.

1) Aasta alguses sai välja hõigatud timelapse idee - tundub, et see mõte saab ümber mõeldud. Olen omajagu neid timelapse vaadanud ning tekkis tunne, et see on järjekordne "aja märk" - üldise tähelepanudefitsiidi ajastul on vaja kõik asjad ruttu ära näidata ja unikaalsed hetked kiiresti läbiklikitavaks muuta. Kadus soov sellega kaasa minna. Ja see ka veel, et alustuseks tuleks siiski üksikpilte tegema õppida. Lause, mida on hea kasutada iga uue tehnikaviguri allasurumiseks, olgu selleks HDR, ulatuspanoraam või misiganes parajasti moes on. Ükski mu saavutus ei ole tulnud tänu tehnikaviguritele, vaid ikka tänu piltide sisule (vähemalt mulle endale meeldib nii mõelda). Seda tuleb omale iga päev üle korrutada :)

2) Teine mõte on printimisega seoses. Tähendab, et tuleb ikkagi printida oma töid. See annab täiesti teise mõõtme; mõni pilt mis netist vaadates tundub huvitav - seda ei tule mul isegi pähe printida. Jube vähe on tegelikult printimisväärseid töid ja seda tahaks muuta. Ning kui juba pildid paberil on, siis tulevad hoopis teistsugused mõtted nendega seoses. Näiteks üks hiljutine "kompositsiooni-ime" - peale printimist tekkis arusaam, et paremasse kolmandikku (kus on see tühi ala) on kindlasti detaili juurde vaja, et tagaplaan võiks ikkagi terav olla, pilvedes õige pisut rohkem kontrasti (aga mitte nii, et taevasse justkui määrdunud laigud tekivad), parema serva oks võiks prominentsem olla, servadesse ehk pisut õhku juurde, jne. Hea tunne on teada, mida ma tahan, veel parem, kui need asjad järgmine kord objektil olles pähe turgatavad.

Pilt on järjeks eelmisel aastal avaldatud pildile pealkirjaga 2:2.

August 2011, Ida-Virumaa, Kohtla-Järve.

Öine tööstusmaastik

See on vist hea märk, kui avaldamisbarjäär on kõrgem, kui kunagi varem. Standardid peavadki piltidest ees olema, muidu unustad ennast oma pilte imetlema. Siinnähtud pildid pole sugugi kindlad valikud, paljud seisavad ja laagerdavad enne tükk aega. Ja mõnega on nii, et alles hiljem jõuab kohale, miks ta siin on. Ning on ka neid, mis tagantjärele mõeldes oleksid võinud avaldamata olla.

Oktoober 2011, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Kompositsioon aherainega

Võibolla tundub see pilt natuke liigne kadreeringuga edvistamine, aga mida sa keskpäevase valgusega ikka muud välja mõtled. Koht on sama, mis eelmiselgi pildil.

Teine mõte, mis selle pildiga järeltöötluses jännates pähe tuli oli see, et 12 MP on oluliselt rohkem resolutsiooni, kui siin vaja läheb. Jube raske oli leida sellist kompromissi, mis jätaks vähemalt mulje, et peenemad oksad on näha ja mitte ei sulataks neid kokku ühtlaseks massiks teravustamisartefaktideks.

Mai 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja.

Põlevkivi V - aheraine


1. mai pildiretk pakkus rohkem avastamisrõõmu kui pildiainet. Mõnikord lihtsalt on nii, et ei tuhat sõna ega ka pilt ei suuda asja olemusele ligilähedalegi saada. Oluline võti selle pildi lahti mõtestamiseks on mets.

Mingil põhjusel meenus mulle keskkooli ajal pinginaabriga peetud vaidlus auto mootori tööpõhimõtte üle. Mu pinginaaber nimelt keeldus uskumast, et paari grammi bensiini põletamine suudab autot edasi liigutada. "Mis teda siis liigutab", küsisin ma vastu. Vaidlus lõppes õpetaja sekkumisega, sest pidasime seda tunni ajal. Nii nagu naftas on piisavalt energiat, et muuta kasumlikuks selle pumpamine, töötlemine ja üle maailma laiali vedamine, on põlevkivis piisavalt energiat, et muuta kasumlikuks selle kaevandamine koos kõige sellega kaasnevaga. Üheks kaasnevaks nähtuseks (pildil kujutatu) on põlevkivikihtide vahel olevate paekihtide väljamine ning kuskil "hunnikusse ajamine".

Kui Estonia kaevandus kord töö lõpetab, saab ümberkaudse 188 hektari peal olema 52 miljonit kuupmeetrit / 94 miljonit tonni kaevandamisest üle jäänud paekillustikku [allikas: kaevandamisjäätmehoidlate inventeerimisnimestik].

Mai 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja.

PS: Siit leiab varasemad postitused põlevkivi seeriast.

Web Statistics