Viru Kaevanduses pildistamas

Nagu lubatud - kirjutan paari sõnaga ka Viru kaevanduse pildistamise poolest.

Põhiline probleem oli selles, et samal ajal toimusid video võtted. Sellest tulenevalt - välku kasutada ei saanud (ei ole ju kellelgi seda sähvivat videot vaja) ja liikuda tuli teiste tempos ehk ka statiiv muutus mõttetuks. Need kaks fakti oleks veel paar aastat tagasi igasuguse pildistamise välistanud - tänapäevane tehnika aga mõne kaadri siiski võimaldas :) Pisut oli võimalik videomeeste valgust ka ära kasutada, kuid mulle ei meeldinud teps mitte nende arusaam heast valgusest, milleks oli prožektor kaamera tagant peale.

Kohanesin oludega - välku ei kasutanud, statiivi ei kasutanud, pilti proovisin teha siis või sealt, kuhu video valgus ei ulatunud. See omakorda tähendas, et ava oli f1.4 ja ISO enamasti 12800. Kasutatud Sigma 35mm objektiivi juures arvasin 1/30 olema piisava säri. Eksisin - olud olid hullud ja käsi värises, palju pilte läks selle nahka. Autofookus nöökis, sest oli pime. Särimõõtmine nöökis, sest kui teravustasid lambi peale (ja see oli ainuke koht kuhu autofookus oli üldse nõus teravustama), jäi pilt alasärisse, kui teravustasid mõne tumeda detaili peale, jäid lambivalguses olevad osad ülesärisse. Manual mode nöökis, sest oli vaja sättida nii ava kui säri ning auto-isost ei saanud ka loobuda - polnud aega lihtsalt tundlikkust kruttida. See aga muutis võimatuks särikompensatsiooni. Nokk kinni, saba lahti. Tagantjärele tarkusena oleks vist võinud säriprioriteediga pildistada. Kontrastid olid väga suured - hele ots pidevalt ülesäris ning kui üritad varjust detaili välja võluda, siis tuleb ainult triibuline müra. Vari on kaevanduse kontekstis vale sõna - õige on pime. Teravussügavusest f1.4 juures on muidugi olematu ja seega täpne fookus seda kriitilisem. Motion blur - loomulikult, sest samal ajal käis ju reaalne töö.

Raske on kahte erinevat asja samal ajal teha - pooltes kaadrites videomehed või nende valgustajad sees :) Ja veel üks häda olid kaevurilambid - nende valguslaigud on väga tugevad ja kui keegi su selja tagant kaadrisse näitab, on kuskil inetu ülesäris plärakas, mis pildi sisuga ei haaku. Ja kuna rahvast oli palju ja keegi pidi kogu aeg meil silma peal hoidma, siis... Samas ei tohtinud lampe ka välja lülitada, sest muidu ei oleks meid näinud ringikihutavad laadurijuhid. Lahendus oli see, et enda lambile panin lihtsalt käe ette kui fookus paika sai, teiste omi tuli võtta paratamatusena. Võttenurga valik oli komplitseeritud, sest pidevalt pidi vaatama, et laest midagi pähe ei kukuks - põhiliselt tuli sealt vett, kuid jälgima pidi ka kive (mida küll õnneks kukkumas ei näinud - ainult kuulsime). Põrand oli nii lögane, et kükitamine oli madalaim võttenurga võimalus. Ning kogu selle aja jooksul ei tulnud mul kordagi pähe objektiivi vahetada, sest tolmu oli seal sedavõrd palju ning ega mul midagi sobivamat poleks sinna panna olnudki.

Aga aitab virinast, ma tabasin mõned väga lahedad hetked ning tegin paar unistuste pilti! Ja mõned jäid ka tegemata. Ja mõned ideed tulid juurde. Kokkuvõttes ülivõrdes kogemus. Tagantjärele tarkusena arvan ma, et just prognoosimatud olud ja eelnimetatud piirangud välgu ja statiivi osas aitasid kaasa sellele, et õnnestus saada niivõrd ehedad pildid. Ja nüüd - piltide juurde!

Loo püant: viis kuud hiljem ehk 13. augustil sai avatud selsamal retkel tehtud piltidest näitus :) Tol korral laenuks olnud Sigma 35mm f1.4 objektiiv aga hakkas nii meeldima, et soetasin selle ka omale. Ei jää ju muud üle kui näitusel nähtavast 20-st pildist lausa 18 on tehtud just selle toruga.

Aprill 2013, Viru kaevandus.

***

PS: Kui nähtu-loetu pakkus huvi, siis olete oodatud lugejaks - regulaarseid postitusi on võimalik näha hakates Facebookis minu administreeritud Ida-Virumaa Fotoprojekti lugejaks või siis kodulehe RSS-uudisvoogu tellida. Fotoprojekti all avaldame aegajalt ka teiste pilte, kuid ainult Ida-Viru teemadel, koduleht sisaldab lisaks personaalset materjali.

Connecting the dots

Selle Viru kaevanduse pildistamisega seoses meenus üks Steve Jobs'i tsitaat:
Again, you can't connect the dots looking forward; you can only connect them looking backwards. So you have to trust that the dots will somehow connect in your future. You have to trust in something — your gut, destiny, life, karma, whatever. This approach has never let me down, and it has made all the difference in my life.
Tegeleme täna tagantjärele punktide ühendamisega. Ja ühtlasi tuli meelde, et mitte esimest korda :)

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Purpurpunaste pilvede maa

Millegipärast tekkis neid kaevanduse pilte vaadates assotsatsioon raamatu "Purpurpunaste pilvede maa" illustratsioonidega. Kaevasin isegi raamatu välja ja lappasin pildid läbi - mingi väike sarnasus ehk isegi oli. Kontrastid ja valgusvihud näiteks. Maskid ja kiivrid vs skafandrid. Tume taevas vs pime ümbrus. Imelikud on need seosed mul.

Väga midagi kirjutada ei oskagi, aga pilt kuulub isiklike lemmikute hulka :)

Aprill 2013, Viru kaevandus.

X-Files

Kahjuks ei paista hetkel kuskilt seda aega, et teha siin kodukal põhjalikku kajastust oma Viru kaevanduse pildiretkest. Avaldan siin jõudumööda vaid pildiparemiku ja võibolla mõned fototeemalised kommentaarid. Tootmisprotsessi selgituse ja rohkemate piltide jaoks vaadake Facebookist Ida-Viru Fotoprojekti (pilte vaadata peaks saama ka siis, kui ise reganud pole).

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Viru kaevandus

Eelmisel nädalal õnnestus mul Eesti Energia lahkel loal külastada varsti suletavat Viru kaevandust. Hakkan nüüd vaikselt neid pilte avaldama - püsige lainel :)

Aprill 2013, Viru kaevandus.

Luiged soojas kanalis

Eesti Elektrijaama jahutusvee kanalile talvituma jäänud noored luiged. Kuna soojatarbijaid lähedal pole, köetakse elektri tootmise kõrvalnähtusena soojaks väikse jõe täis vett. Süüa ilmselt jätkub; kui hakkab palav - ujud allavoolu, kui aga külm, siis elektrijaamale lähemale. Pilt on tehtud jaanuaris - tegemist ei ole esimese külmaga. Mälu võib petta, aga kraade võis olla nii kümne miinuse kandis - käed hakkasid linnakinnastes päris ruttu külmetama. Suvel on siinsamas sopikeses kohalike ujumiskoht, kus isegi kümneid kordi ujumas on käidud. Viimati eelmisel suvel - kui autotermomeeter näitas õhusooja +12° :) Vesi aga oli nagu vannis, välja ei tahtnud kuidagi tulla.

Jaanuar 2013, Ida-Virumaa, Mustajõe.

Talvine Valaste


Reede õhtul Tartumaal sadanud lumi andis lootust, et laupäeval õnnestub pildistada Valastet ilma, et kõik kohad inimtegevuse jälgi täis oleks. Päris nii hästi siiski ei läinud - jäljed olid vaatamata neid katvale lumekorrale siiski nähtavad. Pilti tegemata selle pärast ka ei jätnud, kuigi seinale ilmselt ei paneks.
Talvine pilt pole küll nii kirju kui suvine, kuid sel aastaajal pakuvad huvitavat kontrasti erinevat värvi purikad. Pinna- ja põhjavesi vist?

6. aprill 2013, Ida-Virumaa, Valaste. Panin täpse kuupäeva ka, järgmisel aastal hea võrrelda.

Talvine Kukruse mägi


Vaidlesime kunagi ühe sõbraga, et millal oleks parem tossavat Kukruse mäge pildistada - tema arvas, et suvel, sest siis paistab heledam suits tumedama rohu taustal välja. Mina jälle arvasin, et soojust on kõige parem ikka külmal ajal visualiseerida ehk nägin vaimusilmas midagi sellist, mis nüüd õnnestus kaadrisse püüda.

Ja tegelikult pole ka suitsu võimatu talvel pildile püüda, lihtsalt õige vaatenurk peab olema.

Varasemaid vaateid mäele ja mäe otsast näeb sellelt lingilt (sh lähikaader suitsevast august mäes).

Märts 2013, Ida-Virumaa, Kukruse.

5 aastat fotoprojekti. Elu on seiklus.

Märkamatult - nii vaikselt, et ma õige kuupäeva pikalt maha olen maganud - on sellel blogil täis saanud viis aastat eksistentsi. Päris tihti küsitakse, et kas juba ära ei tüüta või kohad otsa ei saa või kas ma midagi uut ei taha teha. Ühest küljest ma tunnen justkui ma oleks vaevu pealispinda kraapinud ning veel uurides ja süvenedes saaks veel palju paremaid pilte. Ja teisest küljest on ikkagi ka pisut ammendumise tunne. Et vaatad näiteks mõnda oma paar aastat vana pilti ja mõtled ja käid ja püüad paremat saada, aga ei tule. Näiteks nende kaevanduse ventikatega on nii, et viimased kaks aastat pole pildiritta mingit värsket nägemist toonud. Ja nii veel mitmete kohtadega. Ja põhiprobleem ei ole mitte vanast kohast uue pildi saamine, vaid ikkagi uuest kohast hea pildi saamine.

Samuti mõlguvad juba aastat paar peas mõned kontseptsioonid, mida paraku seni realiseerida pole õnnestunud. Olen neid nii ja naapidi mõelnud, unetutel öödel lakke vahtides visualiseerinud, igavate koosolekute ajal vihikunurgale joonistanud, koha peal käinud mustandeid tegemas. Aga Pildini pole jõudnud - kord pole ilma, kord pole tahtmist, kord on tõkkepuud ees ja nii edasi. Kogu aeg räägin endale, et kannatust, kannatust, küll tuleb sobiv juhus. Aga ei tule. Nörritav ummikseis. Mäletan selgesti ühte telefonikõnet juunist 2010 (vahest ma tahan, et ma vähem mäletaks, aga küll see ajaga tuleb :), kui ma sõpradele seletasin, kuhu mul on neid viia vaja, et üks hea pilt teha. Siiamaani tegemata, raisk.

Vahest ma küsin endalt, et kas see fotoprojekt on edukas olnud. Loomulikult sõltub see sellest, mida eduks nimetada. Kindlasti on pildistamine muutnud oluliselt mu suhtumist sellesse, mida ma pildistan - tööstusmaastikud, inimese ja loodus kokkupuutepunktid ja muidugi ka niisama loodus. Ma usun, et ma oskan nüüd paremini näha ja tähele panna ümbritsevat, ehk isegi suhtestuda. Lollakas irve tuleb näole, kui isegi kümneid kordi minuga koos väljas käinud inimesed küsivad, et "mida kurat sa seal nüüd nägid?". Aga kui nüüd mõelda veidi suuremas plaanis, et kas mu piltidel ka mingit mõju on olnud, siis ... ei ole mida seda igatahes tähele pannud. Pigem on tunnustust saanud looduspildid kui tööstusmaastikud.

Huvitavaid ja väljakutsega asju on tehtud - kell 3 hommikul tõustud, köiega pankrannikul riputud, mahajäetud kaevandustes käidud, korralikku offroadi tehtud, paljude toredate ja abivalmite inimestega suheldud. Metsapeatuse ajal väsimusest autost välja kukutud. Pilti on tehtud tuules, külmas, vihmas, pimedas, libedal, kohtades, mida tavainimese terve talupojamõistus tõrgub hoomamast. Eneseületamisest on saanud pea et eesmärk omaette. Kuigi see ei tähenda, et ma  mõttettuid riske võtaks, eriti kui ma pildivõimalust ei näe. Need kaks asja tuleb tegelikult lahus hoida - eneseületamine on hea pildi jaoks pea alati vajalik, riskide võtmine aga pigem mitte, sest närvilises olukorras on pilti kordades raskem näha. Kuigi jah, eks ma pisut olen sellega ka kohanenud.

Pildid - on kokkuvõttes vist grammike ikka paremaks läinud. Või ma ei tea kah :D Peale fotokalaga sildade põletamist puudub tegelikult igasugune adekvaatne tagasiside. Mitte, et sealt palju oleks oma piltide kohta teada saanud, aga tihti juhtus nii, et said oma vigadest juba sel hetkel aru, kui "Saada"-nupp vajutatud sai. Facebooki laigid on parem kui mitte midagi, kuid lõpuks ikka pimeduses kobamine. Midagi peaks selles osas ette võtma, kuid ideid väga ei ole.

Ja siis saan ma veel natuke head meelt tunda selle üle, et mul on teatav "pildiline selgroog" tekkinud. Ei tunne vajadust kiire tunnustuse nimel igasugu HDRide ja panoraamide ja muude moeasjadega kaasa joosta. Või värve lõptutult üle keerata. Instagrammid võiks minu poolest olemata olla. Mitte, et ma ei teeks HDR-i - aga ma püüan mitte teha nii, et rasvaselt paistab, et on HDR. Või siis reklaamin seda HDR-ina. Sisu loeb. Ja ei ole vajadust teha müügiks või nii, et kliendile meeldiks. Teen nii nagu mulle meeldib. Saaks siis veel tehtud ka :)

Kokku võib selle pika jutu võtta vist nii, et värskust oleks vaja, värskemat nägemist, uusi kohti, põnevaid seiklusi. Kui keegi oskab midagi soovitada, juhatada, ligipääsu pakkuda - kõik on teretulnud.

Igatahes - aitäh kaasa elamast!

Web Statistics